Kuivõrd ohutu on ohutu?

Ma ei ole sihiks võtnud teha tuumaenergia tootmissüsteemidega seotud ohutuse muresid triviaalseks. On ilmne, et niisugused süsteemid vajavad pidevat järelevalvet, konstruktsioonist alates kuni tööprotsessini. Küsimus seisab vaid sobiva konteksti valikus.

Kui ma neid ridu kirja panen, kuulan esimesi uudiseid Jaapanist seoses kriitikaalsuse juhtumiga, mis oli tingitud sellest, et töölised eirasid protseduurieeskirju. Lugu oli selles, et töölised, lisades vedelikule rikastatud uraani, lõid aatomilõhustumise tingimused ilma varjeteta, mis põhjustas tugeva kiiritusnivoo (teatud ajavahemikuks) ning välja pääsesid aatomite lõhustumisel tekkivad radioaktiivsed produktid. Üksikasjad veel ilmnevad, kuid juba praegu on mõningates ringkondades kuulda nõuet tuumaenergiatootmise seismapanemiseks. Jättes kõrvale tõiga, et see spetsiifiline menetlus ei ole tavaline kommertsiaalsete tuumajõujaamade reaktorite operatsioon, vaadelgem siiski tagajärgi - võimalikult kolm inimest varsti surevad ja mõned teised põevad kiiritushaigust. Samal nädalal oli rongiõnnetus Londoni lähistel (kuuldavasti kolmas selletaoline) üle 30 surmajuhtumiga (võimalikult kuni 100), kuid ma ei ole siiani kuulnud ettepanekut, et rongiliiklus tuleks lõpetada.

Sama lugu on Tshernobõliga, mida võiks pidada kõige hullemaks võimalikuks avariiks. Huvi pakub võrdlus teiste tööstusõnnetustega samas ajaraamistikus. 1984. a. surmas maagaasiplahvatus Mehhiko Linnas 500 inimest, haavas 4 248. Lisaks jäi 31 000 inimest kodutuks kui rajatis plahvatas. Samal aastal Bhopalis, Indias metüülisotsüanaadi pihkumine ümbruskonda surmas 2 850 inimest, haavas (enamikul juhtudel alaliselt) 200 000.

Võib olla hea mõelda järgmise tsitaadi üle: "Kunagi varem ajaloo kestel pole inimkond tegelnud jõuga, mis sisaldab nii palju potentsiaalset ohtu, kuid samaaegselt pakub nii suuri võimalusi inimkonna tulevikuks ja maailmarahuks. See avastus, millega me tegeleme, haarab loodusjõude, mis on liiga ohtlikud, et neid mahutada meile tuntud kontseptide raamidesse."

Mõnelegi tundub, et see on hea kokkuvõte tuumaenergia olemusest. Tegelikult aga ilmusid tsiteeritud sõnad 1875. a. (USA "Congressional Record"is), kui debateeriti bensiini võimaliku kasutamise üle sisepõlemismootorites. On ajad palju muutunud?