Edaspidine areng

Juba 1951. a. võeti pärisliikmeks vastu lihtliige Hardy Unt (vil! Voldemar Undi poeg). Aastail 1953, 1954 ja 1958 võeti rebaseid vastu kooskõlas põhimõttega, et rebasteks saavad vaid üliõpilased, kellel on sugulussidemeid viroonlastega. Alates 1961. a. aga loobuti sellest printsiibist.

Adelaide'i rühmitust peeti allkoondiseks, mis nagu Sydneygi, võttis rebaseid vastu, ja tavaliselt tuli autoga New South Wales'i kommerssideks.

Ajavahemikus 1950-89 peeti kommersse järgnevalt: Cowan Creek'is - 16; Sydney Eesti Majas - 7; Windsoris (Sydney suurlinna külje all) - 5, Megalongis (Sinimägedes, seega imponeerivas bush'is Sydnest paar tundi autosõiduga) - 3; Adelaide'i Eesti Majas - 1, H. Undi juures Canberras - 1; mujal (enamasti või eranditult viroonlaste erakodudes New South Wales'is) - 7.

Eriti pittoresksed nendel aastakümnetel olid kokkutulekud Suur-Sydney serval asuvas Cowan Creek'i suvilate asulas. Oma nime kiuste on Cowan Creek lai ja sügav fjord, millel mitu kõrvalharu. Esimestel aastatel, enne maantee ehitamist, oli juurdepääs Cowan Creek'i võimalik ainult veeteel. Tavaline Cowan Creek'is olemine kestis kolm päeva. Esimesel päeval kohale saabunud meeste ülesandeks oli püüda küllalt kalu, et neist saaks keeta tubli katlatäie kalasuppi. Järgmisel päeval jõudsid kohale ülejäänud osalejad, kes toimetasid kohale söökide valmistamiseks vajalikud toitained ja - meenutati ikka, et kala tahab ujuda - kangemad joogid. Kolmas päev oli pühendatud suvitamisele, kalastamisele ja mootorpaadiga fjordis ristlemisele.

Perth'is asuv, muust Vironia perest isoleeritud vil! Endel Savik sai 1958. a. sellega hakkama, et korraldas "ühemehekommersi"--kutsutud külalised, rapiir, kõned, laulud kõik kommaani kohaselt. Sellele elas pärast Sydney kaasa helilindilt.

1961. a. pääses vil! Alexander Jenas (c. 1914/II) Hiinast koondise kaasabil Austraaliasse, asudes koos oma abikaasaga elama Sydney'sse, õiendades kõrgemas eas insenerieksameid ja leides tööd Sydneys oma erialal. Mõningaid külgi tema eluloost (üks seiklusrikkamaid mitte ainult Vironias, vaid eesti paguluses üldiselt) on ära toodud käesoleva albumi "B3b" osas.

Austraalia koondise asutamise ajal kuulus nimekirja 15 liiget. See arv jäi samaks 1991. a. lõpuks, kuna väljalangemised (kas surma või mõnel üksikul juhul liikme Austraaliast väljarändamise puhul) olid tasakaalus rebaste juuredetulekuga. Edaspidised perspektiivid olid aga kitsamad: New South Wales'i eestlaskond oli pagulusajastu lõpul vananemas (ehkki veel 3000-liikmeline) ja oli vähe eesti keelt valdavaid noori ülikoolides.

Väljasuremise oht oli juba selgelt märgata Sydney EKL-i tegevuses. Seal püsisid teovõimsatena pagulusajastu lõpul peamiselt Vironia, Sakala, Ugala ja frat! Tartuensis. Kus vanasti oli EKL-i kommerssidel oodata 60 osalejat, siis viimasel kommersil enne Eesti taasiseisvumist, mille korraldas Vironia, oli osalejaid 25.