Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
REDIGEERIMISE KROONIKA (VIIMASED ETAPID ETTE)
* 20010815T221032Z
__{t.karmo} pani sisse filoloog {p.sarevet}-i parandused
* 2000suvi-sygis????
__{t.karmo} koostas algvariandi
KVALITEEDIKONTROLLID
!_{p.sarevet} kontrolligu keelt
__TEHTUD@20010725
!_{t.karmo} kontrolligu soravustÜlaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse plaatide valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Nii palju kui Vironia vanad paguluses ilmunud trükised näitavad, oli Vironia esimene kokkupuutumine Aafrikaga vil! Nikolai Tomingase (c. 1937/II) näol, kes 1945. a. enne Euroopa sõja lõppu asus Kullarannikule. 1947. a. oli vil! Toomingas uuesti selles piirkonnas, New Consolidated Goldfields'i kullakaevanduse laboratooriumi juhina rannikulinna Takoraadi ümbruses [Vironia 1951].
Kaplinna jõudis 1949. a. märtsikuus vil! Marino Alt (c. 1937/II), kes aga mõni kuu hiljem siirdus Johannesburgi [Vironia 1951]. Ka on teada, et 1953. a. siirdus vil! A. Undritz (c. 1907/II) koos oma perekonnaga Edela-Aafrikasse ([Vironia 1956], lk. 34) ja et vil! Elmar Tammist (c. 1928/II) asus viiekümnendatel aastatel Luderiz'is, Namiibias ([Vironia 1956], lk. 43).
Vironia kokkupuuted Kaug-Idaga ei ole olnud tihedad. Siiski üks dramaatilisemaid elulugusid Vironia paguluspõlves on seotud Mandzhuuriaga - nagu pikemalt seletatud käesoleva juubelialbumi "B3b" osas, vil! Alexander Jenase rubriigi all.
Vil! Albert Tattar (c. 1920/II) siirdumine Lõuna-Ameerikasse oli tingitud ettenägemata kokkusattumisest, nagu nii mõnegi inimese õnnelik saatus eesti paguluse algaastail. Olles tutvunud liinilaeval jõuka välismaalasest daamiga, sai vil! Tattar sellelt juhuslikult reisituttavalt kutse alustada tegevust Venetsueelas. Naftaturu- ning importeksportarendaja vil! Tattari tegevus osutus sedavõrd edukaks, et ta sai Compania Anônima BECO-le keskendatud äritegevuse juurde kutsuda trobikond viroonlasi: vil! Herman Malvet (c. 1933/II), vil! Arnold Orav (c. 1935/I), vil! Arthur C. Rosenfeldt (c. 1938/II), vil! Harry Männil (c. 1939/II) ja mõneks ajaks ka silmapaistva rahuaegse viroonlasest ministri Karl Selteri poja Karl-Peeter (Charles P.) Selter (c. 1954/I; lihtliikmeks saanud Saksamaal).
Vironia pere Venetsueelas oli liiga väike, et oleks olnud otstarbekas rajada koondis. Grupeeringut siiski hüüti, kas ametlikult või poolametlikult, peakoondise asaajamises Torontos "Viroonlased Venetsueelas". Sidemed Torontoga osutusid eriti tugevaks. Nii sai näiteks vil! Tattar umbes kolm korda ilmuda Toronto ümmargustele juubelitele, tehes ka märkimisväärselt suuri, nelja-viielisi dollarishifrilisi, rahalisi annetusi Toronto koondisele noorte kasvatamiseks. (Tema suurimast panusest Vironia pere hariduse kasuks on aga juttu allpool, käesoleva juubelialbumi "B4a" osas, Albert ja Alice Tattari stipendiumifondi rubriigi all.)