Tööstuspraktika, muuseas Riigi Ringhäälingus

Enne ülikooli astumist töötasin mõne suve Sindi Tekstiilivabrikute Ühisuse praktikandina sepapajas, treiereis (mehaanikatöökoda) ning elektri- ja jõumasinate jaoskonnas, kust sain vajalikke eelteadmisi mõistmaks paremini oma tulevasest tööd.

Statsionaarselt Tallinna Tehnikaülikoolis õppides olin igal suvevaheajal kolm kuud tööstuspraktikal. 1937. a. juunis-juulis ja augustis Kehra sulfaattselluloosi vabriku ehitusel, 1938. a. suvel Riigi Ringhäälingus, 1939. a. suvel Nõmme linna elektri- ja veevõrgus, 1940. a. suvel Kohtla-Järvel Riiklikus Põlevkivitööstuses ja 1941. a. suvel asusin vaneminsenerina tööle ENSV Kergetööstuse Rahvakomissariaadi Tekstiilitööstuse Peavalitsusse. Sõja ajal töötasin naftabaasis, vankritehases ja mujal.

Riigi Ringhäälingu praktikumi osas töötasin ühe kuu kaupa stuudios "Estonia" teatri majas, Lasnamäe raadiojaamas ja Türi raadiojaamas, kokku nagu ikka kolm kuud.

Stuudios oli peale teiste ametiruumide järjestikku kolm helikindlate seintega ruumi, mille akende kaudu peeti silmsidet. Uksed olid lukustamata, juhuslikku ukse avamist välditi sellega, et ukselingid käisid avamisel alt üles, s.o. mitte nagu tavaliselt. Tagumises ruumis asus diktor koos heliplaadimängija ja sektorkellaga. Et esinejal oleks teada tema kasutusel olev ajalimiit, valgustati kellal vajaliku kaarepikkusega sektor, mis kahanes vastavalt ärakasutatud ajale. Saate ajal, kui kasutati heliplaati, võis vabalt rääkida, mikrofoni lahtioleku ajal ei tohtinud muidugi kõrvalhelisid olla. Keskmises ruumis lavastati väiksemaid kuuldemänge, esinesid lauljad jt. Esimeses ruumis istus juhtimispuldi taga operaator, kes reguleeris saatejaamale väljastatava saate tehnilist kvaliteeti. Konektorite abil reguleeriti erinevate saadete valjust märksa peenetundelisemalt kui hilisemal ajal. Operaatori toas võis vabalt rääkida. Üks dipl. ing., vististi Lossmann, oli harjunud voolu olemasolu elektrijuhtmetes tuvastama sõrmedega. Mina pidin tegema elektrialaseid remonditöid. Käisin ka paigaldamas alalist raadiokaablit Kadrioru lossi, keldris tuli raiuda kaabliava paksu vundamendi sisse.

Lasnamäe raadiosaatejaam asus Lasnamäe veerul. Kui minna Kadrioru lossi poolt Lasnamäe poole, jääb vasakule Peetri maja, otse läheb aga trepp mäkke ja saatejaam jäi trepist minnes paremat kätt. Majakeses oli vähemalt kolm ruumi, nendest kahes asus saatejaama aparatuur. Kesklainesaatja aparatuur oli Venemaalt ostetud. Kõrgsagedusaparatuur asus peaoperatsioonisaalis traatvõrgust seina taga. Kui eespool nimetatud seinas ust avada, lülitus ohutusnõuetest lähtudes kõrgsagedusvool välja. Kui oli vaja midagi parandada jaama töö ajal, lasti operaator võre taha, suleti uks ja vool lülitati sisse.

Jaamas töötas kaks operaatorit, mina asendasin puhkusel olevat. Mõnepäevase töö järel oli mul õigus jaama iseseisvalt käivitada, juhul kui operaator mingil põhjusel hilineb. Eesti raadiojaamad töötasid tol ajal ainult õhtuti. Jaamas valvet ei olnud, välisukse võti oli sõna tõsises mõttes mati all ja esimene tulija tegi ukse lahti. Kord oli meil jaamas väike viperus, mille peale helistas meile kodus viibiv stuudioinsener Stürmer.

Kolmanda kuu töötasin Türi raadiojaamas. Elasin oma onu Johann Ritsoni korteris, kes oli Türi raudteedepoo ülem. Kahjuks oli ta ise sel ajal puhkusel.

Türi kesklainesaatja asus linna külje all. Jaamakompleksi kuulusid diiseljõujaam, kahekordne saatejaamahoone ja saatemast, mille kõrgus oli vististi 196 meetrit. Peale mõnepäevalist tööd jõujaamas viidi mind üle tugevvoolu saali saatejaama alumisel korrusel, kuhu jäin peale lühiajalist väljaõpet kuni praktika lõpuni üksinda tööle. Selles saalis tol perioodil olulisi remonditöid ei olnud. Mul tuli kaasa lüüa igapäevastel remonditöödel ülemises kõrgsagedussaalis.

Eriti suureks elamuseks oli Türi raadiomasti otsas käimine. Masti alumises osas läks redel masti karkassi sisekülge mööda, viimasel kolmandikul aga mööda väliskülge. Kui olin jõudnud kahe kolmandiku kõrgusele, tundsin end üsna väsinuna. Pealegi pidin nüüd edasi minema välisküljel - ohutuse seisukohalt siin olulist vahet polnud, kuid siiski. Peale mõneajalist puhkust tundsin end hästi ja jätkasin teekonda. Kuna mul kaitsevööd polnud, põimisin puhkehetkedel käed küünarnukkideni redelipulkade vahele, võisin end lõõgastada, jõudu koguda ja mõnuleda. Kõik läks ladusalt, kuni jõudsin suure punasest klaasist tömpkoonusekujulise kuplini masti tipus. Tekkis soov üle kupli Paide linna vaadata, selleks tuli lõug ulatada üle lameda klaaskupli. Siin tekkisid probleemid: pidin suure läbimõõduga kupli sülle haarama nii, et käelabad jäid avatuks, senini olid mul ju olnud suletud peos terasredeli pulgad, seejuures oli suurim hirm klaasi hapruse üle. Munadest käisid välgud läbi, kuid unelm sai täidetud. Kui olin masti tipus uuesti puhkeasendi sisse võtnud, s.o. põiminud käed redeli teraspulkade vahele, tundsin, kuidas pinge järele andis ja nautisin päikesepaistel sillerdavaid Paide ordulossi varemeid. Türi linn jäi seljataha, küll aga lõikasid teravalt silma masti piksekaitse radiaalselt kulgevad maandusjuhtmed. Nüüd andsin endale andeks ka selle, et olin maha unustanud ohutusvöö, seda olnuks ju olnud üle klaaskupli vaatamisel nii vaja.

Vaatamata sellele, et ma kunagi ei puutunud kokku Riigi Ringhäälingu direktori Olbreiga, kirjutas ta mu praktikandi kontrolllehele rohelise tindiga "üks paremaid praktikante".