Viroonlaste osad sõjategevuses

Korp! Vironia asus enne [Esimest] maailmasõda väljaspool kodumaad Riia polütehnikumi juures. Juba tol ajal oli peale otseste kasvatuslikkude ülesannete Vironia peamiseks püüdeks oma liikmeskonnas arendada ja süvendada sooja suhtumist eesti rahvuslikesse küsimusisse. Võeti elavalt osa kodumaisest rahva- ja seltsielust ja õhutati peale õppetöö lõpetamist kodumaale jäämise mõtet. Selle tagajärjel jäigi viroonlasist suur protsent kodumaale tegutsema. Kuid Vironia kasvatuslik mõju osutus küllalt tugevaks ka selleks, et neidki liikmeid, kes oma teenistusliku eriala tõttu olid sunnitud laiali valguma suure Venemaa piiresse, jäädavalt ja tugevalt siduda eestluse ja oma kodumaa külge.

Vironia, aasudes [maalimasõja] ajal ajutiselt Moskvas ja pärast, Saksa okupatsiooni ajal, uuesti tagasi tulles Riiga, jäi eelmistele põhimõtetele ja kasvatuslikele suunadele truuks.

Ehkki Vironia kogu oma tegevuse vältel alati Eesti ja kodumaa huve oli kaitsnud, ja tegelikult kunagi oma kaastööd ega abi ei keelanud kui selleks oli vajadus, ilmnes korporatsioonis valitsev meelsus ja isamaa-armastus kõige kujukamalt Vabadussõja puhkemisel.

Esimesel teatel, et Saksa okupatsiooniväed jätavad maha Eesti, vabastades piire, mida nemad seni olid kaitsnud ja et Vene enamlised väed juba sakslasile on kallale tunginud, ning ainult ootavad soodsat hetke Eesti ründamiseks, kutsuti Vironia ruumidesse 30. novembril 1918. a. ajaviitmata kokku koosolek, millest paluti osa võtma ka kõiki teisi Riia eesti üliõpilasi. Sellele koosolekule jõudsid ka Tartu üliõpilasorganisatsioonide asemikkude kogu esindajana ksv! Kaiv ja sõjaväe organisatsioonide poolt kapten Rotschild. Need mõlemad tõid ligemaid teateid üldisest olukorrast kodumaal. Ajutine Valitsus oli otsustanud piiride kaitset sakslaste taandumisel oma kätte võtta ja selle teostamiseks üleskutse avaldanud vabatahtlike kaitseväkke astumiseks. Sellele üleskutsele aga suhtuti nähtavasti umbusklikult ja loiult. Vabatahtlik mobilisatsioon ei edenenud kuigi hoogsalt. Kaitseväkke astujaid tuli kokku vähe. Tartu üliõpilased olid ostustanud olukorra parandamiseks minna igale poole maale laiali agiteerima, et selgitada noore riigi asutamise ja selle kaitsmise vajadust idast ähvardava hädaohu vastu.

Täiesti aru saades selgitustöö kasulikkusest ja hädavajalikkusest, pooldas Riia üliõpilaste koosolek siiski enam tegelikku kaitseväkke astumist, vist küll lõkkele löönud isamaa-armastusest ja sissekasvatatud kohusetruudusest tingitult. Kõik tahtsid isiklikult käed külge panna ja teistele eeskujuks olla. Koosoleku protokollidest nähtub, et peale kodumaa esindajate võtsid sõna ainult viroonlased, kes soovitasid otsekohest rahvaväkke astumist. Sellekohaseks kujunes ka koosoleku lõppotsus, mille järele kõik kohustusid 4. detsembri õhtul kell 8 kokku tulema Tallinnas, "Estonia" teatrimajas spordiselts "Kalev'i" ruumes. Peale selle otsustati Vironia ja Riia Eesti Üliõpilasseltsi nimel polütehnikumi tahvlile välja panna vastav teadaanne ja kaasakutse kõigile eesti üliõpilasile.

Vahepeal saabus Tallinnast kahekümne seitsme vilistlase allkirjaga kiri tegevkonvendile, milles soovitati in corpore võimalikult ruttu astuda loodavasse Eesti sõjaväkke. 2. detsembril peeti Vironias esmalt lahtine ja hiljem kinnine konvent, kus eelkirjeldatud avaliku koosoleku seisukoha kinnitamiseks otsustati ühel ajal ja lõplikult in corpore astuda Eesti rahvaväkke ja eelnimetatud tähtpäevaks kõigil ilmuda Tallinna.

Peab siiski tähendama, et leidus üks liige, kes esitas lahkumispalve. Kuid üldist tuju see ei rikkunud, võib olla liitis teised veel kindlamalt.

Riias viibivate tegevliikmete hulgast olid ohvitserid N. Viitak ja F. Tannebaum [Felix Tanner (Tannebaum), c. 1918/II] juba varemalt, novembri viimseil päevil, välja sõitnud, kelledest esimene saadeti Viru rindele 1. diviisi staapi ja teine lõuna rindele 2. polku. Ülejäänud kaasvõitlejad sõitsid Riiast välja 3. detsembril ühiselt ja omaette vagunis. Juba sel sõidul ei tahtnud vedurijuht, arvatavasti enamliste kalduvusiga, rongi kohale viia, teeseldes veduririket. Ainult vanemate mehaanika osakonna kaasvõitlejate kaasabil, kes isiklikult vedurile läksid ja selle käima panid, sundides tõrkujat vedurijuhti edasisõiduks laskeriistaga, toodi rong õnnelikult Valgani ja sealt harilikus korras Tallinna.

4. detsembril ilmusid kõik kaasvõitlejad kokkulepitud ajaks "Estoniasse". Seal küsis vil! Gustav Jonson [c. 1901/II] veel kord, kas ei leidu soovijaid maale agiteerima minemiseks. Kõik eranditult eelistasid aga otsest rahvaväkke astumist ja rindele võitlusesse minekut.

29. novembril oli Ajutise Valitsuse Sõjaminister endise kaitseliidu ratsa-osakonna nimetanud Ratsarügemendiks ja selle ülemaks ning formeerijaks määranud rittmeister Jonson'i. Vististi tahtest võidelda oma kaasvõitleja juhatuse all, avaldasid kõik viroonlased soovi astuda Ratsarügementi. Et aga hobuste ja varustuse puudusel Ratsarügemendi formeerimine ei edenenud küllalt kiirelt, ja vahepeal lahingtegevus rindel täie hooga oli alanud, siis osa kärsitumaid astus teisisse väeliigesse.

Nii sai juba esimesil detsembripäevil soomusrongi nr. 1 dessantkomando esimeses lahingus enamlasiga Vaivara mägedes haavata sv! Aleksander Kahro [c. 1911/II], kes saadud haavadesse ka varsti Tallinna haiglas suri. Nimetatud lahingut juhatas dessantkomando ülemana sv! Viktor Arak [c. 1921/II]. Need viroonlased, kes alles Tallinnas ootasid lahingväljale saatmist, said oma esimese langenu matusest osa võtta.

Kaheksa viroonlast astusid admiral Pitka soovitusel mereväkke, kus neid määrati teenistusse sõjalaev "Lembitu'le" ja kui ustavaid mehi mitmesse osakonda laiali paigutati enamluseohu tõkestamiseks meeskonnas. Pea kõik püsisid laevadel kuni sõja lõpuni lahinguist osa võttes. Peale selle teenisid kaks viroonlast Peipsi laevastikus.

Et Ratsarügemendi komplekteerimine tehnilisil põhjusil ikka veel ei arenenud nii kiirelt, nagu seda soovis lahinguhimuline noorus, siis paljud läksid üle soomusrongidele, millega pääsis ajaviitmatult rindele.

Lõplikult kujunes viroonlaste osavõtt Vabadussõjast arvuliselt ja väeliikide järele järgmiseks:

• Ratsarügemendis võitlesid oma lugupeetud ja hiljem üldiselt tuntud ja kõrgelt hinnatud vilistlase Gustav Jonson'i all kaheksateist viroonlast - nendest eskadroni ülematena ohvitserid Martin Holberg [c. 1918/II], Boris Jakob Leemann [c. 1926/II; käesoleva juubelialbumi autoreid]; sideülemana K. Riisikamp [Karl Riisikamp (Riisenkampff), c. 1915/II; hiljem lahkus Vironiast]; nooremohvitserina A. Balin [Aleksander Balin, c. 1915/II]. Teised teenisid allohvitseridena ja reameestena peamiselt koondatult ühte kuulipildurrühma, nende hulgas ka pärast üldiselt tuntud kauaaegne rahaminister Leo Sepp [Leo B. Sepp, c. 1910/II] ja arhitekt Edgar Kuusik [c. 1906/II].

• Kümne mereväes teeninud viroonlase hulgas väärib erilist tähelepanu ksv! Voldemar Selling [c. 1908/II], kes PKÜ "Estonia" selleaegse juhatuse liikmena, kui varustaja, kohustatud ei olnud rahvaväkke astuma, kuid siiski raskeil sõjaalgpäevil lahingutest ja dessantidest kuulipildurina osa võttis.

• Soomusrongide koosseisu kuulusid kakskümmend kolm viroonlast, nendest paljud ohvitseridena, [kes tõusid hiljemas sõdadevahelises elus vastutusrikastele kohtadele] - teiste hulgas [pärastine] Krediit Panga president Peeter Kurvits [c. 1915/II]; [pärastine] siseministri adjutant Aleksander Tilger [Aleksander Tilgre (Tilger), c. 1918/II]; [pärastine] Tallinna tolliülem Erich Espe [c. 1914/II]; [pärastine] Põllutöökoja direktor Tõnis Kind [Tõnis Kint (Kind), c. 1918/II]; [pärastine] "Estonia" teatrimaja kauaaegne direktor Hanno Kompus [Hanno (Johannes) Kompus, c. 1909/II; käesoleva juubelialbumi autoreid], kes alglahingud kaasa tegi Ratsarügemendiga; ja teised.

• Suurtükiväes oli üksteist viroonlast, [hiljemas elus] tähtsamail kohtadel kauaaegne rahaminister Georg Vestel [Georg Westel (Vestel), asutajaliige 1900], raske suurtüki divisjoni ülemana Narva rindel; [pärastiselt] 2. diviisi suurtükiväe ülem Paul Borkman [c. 1910/II], raskepatarei ülemana; samuti Paul Kuusik [c. 1909/II].

• Jalaväes oli üheksa viroonlast, [nende seaas pärastises elus] Tartu Panga direktor Felix Tannebaum 2. polgu pataljoni ülemana, samuti kolonel Eduard Liibus [c. 1923/II]. 5. rügemendis teenis vastutusrikkail kohtadel ja oli tuntud tubli lahingumehena kapten Voldemar Karing [c. 1932/II], [hiljemas elus] kolonel. 6. rügemendis leiame sv! Reinhold Täht'i [c. 1921/II], [hiljema aja] poliitilise politsei ülema Tallinnas.

• Staapides töötasid seitse viroonlast. Tuntud arhitekt Artur Perna [c. 1903/II] [oli] ülemjuhataja staabis liikumise osakonna formeerijana ja ülemana, siis maakuulamisosakonna formeerijana ja ülemana ja lõpuks sõjaväe korterivalitsuse ülemana. [Parastine] Kopli Kinnisvaravalitsuse direktor Nikolai Viitak [teenis] esimese diviisi sideülemana ja vahepeal Põhja väerinna sideülemana. [Pärastine] O/Ü "Ekstraktor'i" direktor Edgar Sulg [c. 1911/II] [oli] ülemjuhataja operatiivstaabis liikumisosakonna ülemana kuni sõja lõpuni. Kapten-leitnant Nikolai Link [asutajaliige 1898] [teenis] merejõudude tehnika- ja varustusameti ülemana.

• Lennuväes ja kaitseliidus oli kummaski üks viroonlane.

Kokku kõigis väeliikides võttis Vabadussõjast osa kaheksakümmend viroonlast.

Siia sisse ei ole arvatud paljud vanemad vilistlased, kes juba sel ajal olid riiklikult tähtsail kohil ja sunduslikust väeteenistusest vabastatud, kuid siiski leidsid tarviliku olevat vähemalt alguses, nii kaua kui kriitiline olukord seda nõudis, astuda rahvaväkke ja osa võtta lahingutegevusest vaenlase vastu. Nii kuulusid Tallinna kaitsepataljoni osadesse ja lõid sellega koos lahinguid [pärastine] Vabrikantide Ühingu direktor [Konrad] Mauritz [asutajaliige 1900], [pärastine] teedeministri abi Karl Jürgenson [asutajaliige 1898], [pärastine] Tallinna Laevaühisuse direktor Artur Hüüs [c. 1903/II], [nii enne Vabadussõja puhkemist kui ka edaspidiselt] Seemneviljaühisuse direktor Juhan Kalm [c. 1906/II], Jaak Lilienkampf [asutajaliige 1898], G. Toom [Georg Toom, c. 1901/II; hiljem lahkus Vironiast] ja teised.

Selleaegne Vironia koosseis - vilistlased, tegev- ja lihtliikmed, kõik kokku nimekirja järele - võrdus 160-nele. Nendest üle poole, igatahes kõik, kellel see oli võimalik, võtsid osa otsesest lahingtegevusest. Ülejäänud osa, kes seda ei saanud, kas tervislikel või ametkohaga seoses olevail põhjuseil, töötasid innukalt kaasa tagala organiseerimisel ja noore Vabariigi sisemise elu korraldamisel. Tuleb veeb mainida seda, et mitte kõik nimekirja järgi Vironia perre kuuluvad liikmed ei viibinud kahjuks kodumaal, vaid mitmed olid alles Venemaal ja mujal, kust hiljem opteerusid Eesti kodakondsusse.

Tagala organiseerimises on tähtsa töö ära teinud pärastine minister Karl Ipsberg [konvendi detsembri 1900. a. otsuse kohaselt asutaja vilistlane 1890], kes esimese raudtee ülemana kiirelt teostas suurte raskustega ja takistustega seotud raudtee ülevõtmise sakslasilt, kui ka selle tarvilise korrastamise. Kui mõelda selleaegsele raudtee halvale seisukorrale ja enamlaste poolt taganemisel purustatud sildadele, mis tulid kiirelt üles ehitada - ja seda ka tehti - siis väärib Karl Ipsberg'i kaastegevus sellel alal suurimat tunnustamist.

Käsitledes viroonlaste tegevust Vabadussõjas, ei tohiks üleliigne olla tuletada meelde lühidalt ka nende viroonlaste tegevust, kes juba [Esimese] maailmasõja lõppedes Vene valitsuse ajal Eesti rahvuslikkude väeosade asutamist õhutasid ja nende tegelikust loomisest aktiivselt osa võtsid. Esimeseks Eesti rahvusväkke astujaks osutub kaasvõitlejate hulgas Nikolai Viitak, kes juba 12. aprillil 1917. a. noore lipnikuna tõi Krasnoje Seloost Tallinna Eesti Polku ühe terve roodu (umbes 250 meest) eestlasi täie varustusega. Teeninud 1. Eesti polgus Rakveres ja Haapsalus, määrati Nikolai Viitak arvates 24. detsembrist 1917. a. Viljandisse, sinna koondunud Eesti ratsapolgu adjutandiks, kus tema tegutses polgu laialisaatmiseni enne sakslaste sissetulekut. Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel oli Nikolai Viitak, muidugi ainult mõni päev, Pärnus miilitsaülema abiks, kuna ülemaks oli [pärastine] põllutööminister N. Talts.

Samuti olid ilmunud esimesel võimalusel kodumaale rahvuslikesse väeosisse Georg Vestel, kes valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liikmeks; Gustav Jonson, keda käsutati Taeblasse, seal asuvat Vene suurtükiväe brigaadi ülevõtma, ja selle ülesande lõpetamisel määrati teenistusse Viljandi ratsapolku polguülema abiks; ja Felix Tannebaum, mes määrati 2. Eesti polku, [ja selle] tuntud Pärnu pataljoni ülemana teenis kuni pataljoni likvideerimiseni Saksa okupatsioonivõimude poolt.

Nende rahvuslikkude väeosade loomisega oli alus pandud pärastisele vabadussõjaaegsele rahvaväele ja sellepärast ei tohi eelnimetatud seltsivendade tegevusest vaikides mööda minna, sest vastaseid ja raskusi nimetatud rahvuslikkude väeosade loomisel oli küllalt.