Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
KVALITEEDIKONTROLLID:
!_{tkarmo} kontrolligu [Vironia 1972] trykitud lehekylgede vastu
__TEHTUD@20001020T021910ZÜlaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse plaatide valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
/.../
Mind huvitas korporatsioonide elu, nende mõte ja mõju noorte meeste haridus- ja arenemiskäigus. Juba Tartus oli mul võimalus, kuigi ainult väliselt, nende elu-olu jälgida. Väliselt näis Riia korporatsioonide elu rohkem tagasihoidlikuna, vähem nähtav kui Tartus, kus sagedased joomingud ja räuskamised silma paistsid. Riias seda ei olnud nii toorel kujul. Suurlinna elu nõudis enam kultuursemaid ja peenemaid kombeid ja suuremat süvenemist, kui üks korporatsioon tahtis seltskonnas ja üliõpilaskonnas mõjule pääseda. Korporatsioonidel Riias oli suur mõju, nii seltskonnas kui ka polütehnikumis.
Ka minul tekkis mõte korporatsiooni astuda. Tol ajal oli Riias kuus korporatsiooni: kolm saksa, Fraternitas Baltica (asut. 1865), Concordia Rigensis (asut. 1869) ja Rubonia (asut. 1875); kaks poola korporatsiooni, Arkonia (asut. 1879) ja Welecja (asut. 1883) ning üks vene korporatsioon, Fraternitas Arctica (asut. 1880). Peale nende oli veel üks läti korporatsioon, Selonija (asut. 1880), kuid sai teiste korporatsioonide poolt kinnituse alles aastal 1897 ja võis oma värvides avalikult väljaastuda.
Küsimuse alla, kuhu astuda, võis tulla ainult mõni saksa korporatsioon. Kuid tähelepandud upsakus, eriti nn. kadakasakste oma, ei tõmmanud mind sinnapoole. Ka polnud mul saksa korporatsioonides ühtki head tuttavat ees. Ringi vaadanult jäin ma peatuma vene korporatsiooni, Arctica juurde, kuhu juba mõned eestlased (O. Raudsepp, Tarrask, Orav) olid sattunud. Ka näis mulle vene rahva iseloom südamlikum olevat. Kuna mu tulevane tegevus võis mind vene rahva sekka paisata, siis oli ehk tarvis selle rahva poegadega tutvust teha. Nii astusin ma Arcticasse. Elasin kuni jõuluni rebasena sealset elu kaasa, täites oma kohustusi kaunis agaralt, mille tõttu nii mõnigi loeng jäi kuulamata ja õppeaine hooletusse. Isegi ühe mensuuri jõudsin lüüa ühe Concordia rebasega (H. Schwalm). Semestri lõpul jõudsin aga arusaamisele, et olen Arcticasse astumisega teinud eksisammu. Samale veendumusele oleksin vist ka jõudnud, kui ma mõnda saksa korporatsiooni oleksin astunud. Kõik Riia korporatsioonid olid võltsimata rahvusliku värvinguga ja nendega - ükskõik missugusega - oleks kaasaelades viinud minu päästmatult suuremale või vähemale ümberrahvustamisele. Mulle näis see ohtlik olevat, eriti arvestades kasvava eestisoost üliõpilaste juurdevooluga Riiga. Ma ei tahtnud neid oma eeskujuga eksiteele viia, Jaska talutare õhk ei lubanud seda! Kaaludes jõulu vaheajal küsimust igati, astusin ma kohe teise semestri alul Arcticast välja. Selle semestri alul oli polütehnikumi astunud ka mu koolisõber Gustav Nurm ja oli minu eeskujul ka Arcticasse astunud. Kuid nüüd astus ka tema sealt välja.
Oli see kohe, või vähe hiljem, seda ma ei mäleta, kas mina või Nurm, kuid kindel oli meie mõlemate arvamine, et eesti üliõpilasel on kohane ainult eesti korporatsioon ja et selle asutamine Riias on tarvilik. Otsustasime idee teostamisele asuda, esialgu küll selle eeltöödele; tutvuda kõigi Riias olevate ja väljaspool korporatsioone seisvate eesti üliõpilastega, koguda juurdetulevaid noori eesti mehi ja neid võita meie ideele.
Ettevõte näis raske olevat ja nimelt materjali puudusel. Eestlasi õppis tol ajal Riias alles vähe, kuna elu võrreldes Tartuga oli tuntavalt kallim. Esimese tutvuse tegime keemia üliõpilase Eduard Eisenschmidtiga, kes meie ideed pooldas. Ühel ilusal kevadisel õhtupoolikul, aastal 1891, pidasime kolmekesi oma "esimese konvendi koosoleku" ära, nagu seda nimetasime. See toimus Stintsee ääres, väikses ja vaikses restoranis.
Suuremaid tagajärgi meil esialgu ei olnud. Järgmistel aastatel ei võtnud Eisenschmidt meie korporatsiooni asutamise tegevusest enam osa, sest ta asus lõpueksamite tegemisele ning kadus Riiast. Noori mehi tuli aga juurde: Richard Mitt, kellel alguses oli küll suur isu kuhugile saksa korporatsiooni astuda. Tol ajal elas Riias ka eesti haritlasi, kes olid seal omale kodu muretsenud, nagu advokaadid P. Kupitz ja Arro. Ajutiselt olid Riias kohtuametis Gustav Seen, kellega olin Tartust saadik tuttav ja Karl Parts, esimene hiljem Viljandis notar, teine Eesti Riigikohtu esimees. Mõlemad olid aga meie ettevõtte heatahtlikud toetajad. Mõlemil oli alati heameel, kui võisin teatada, et jällegi mõni eesti üliõpilane on Riiga ilmunud ja mul on läinud korda teda oma ideele võita. Iseäranis jõudsasti hakkas meie arv suurenema aastatest 1892 ja 1893.
/.../
Kahjuks ei edenenud eesti korporatsiooni asutamine nii kiiresti kui selle idee kandjad seda soovisid. Esiteks ei olnud noorte juurdevool Riiga küllalt kiire ja teiseks kadus nii mõnigi eestlane võõrrahvaste korporatsioonidesse. Kuid nende asemel seltsis meiega nii mõnigi mitte-eestlane, kes küll eesti korporatsiooni liikmeks poleks astunud: niikaua, kui küsimus polnud veel elujõuline, meiega meeleldi läbi käisid: Fr. Schröder, W. Seeland, E. Korflür, Fr. Wihksning, J. Werther. Meid oli hea salgake sõpru, kes kaunis lõbusasti üliõpilaselu maitsesid. Korraldasime koosviibimisi, referaate ja käisime koos polütehnikumi aastapidudel Wöhrmanni pargis, nn. Völkerkommersidel, keemikute aastapäevadel jne. Viimased olid eriti lõbusad. Istuti koos professoritega õlleklaasi juures. Seal imiteeriti professoreid ja kanti ette kupleesid üliõpilaskonna päevaküsimuste üle. Vahekord professorite ja üliõpilaste vahel oli sõbralik ja lojaalne.
Ei hakka tolleaegset üliõpilaste elu pikemalt kirjeldama ega traagilistest, koomilistest ja roosilistest üleelamistest pihtima. Kes seda kõike läbi on teinud - rõõmud, joomingud, kibedad rahapuudused, süütud flirdid, tantsupeod, väiksed võlad, pandimajad, kisklemised, mensuurid, v"jasõidud, eksamite hirm, läbikukkumised, õnnelik lõpetamine -, see teab seda isegi.
/.../
Aastaks 1896 oli meid juba niipalju kogunenud, et võisime tõsiselt eesti korporatsiooni asutamise peale mõtelda. Pean ütlema, et meil ei olnud kunagi vaidlusi selle üle mida asutada, kas korporatsioon või üliõpilasselts. Kõik olid korporatsiooni poolt. Mina käisin ka polütehnikumi dir. Grünbaumi juures korporatsiooni asutamise asjus (1897. a. alul). Ta vaatas asjale heatahtlikult, soovitas aga siiski arutusele võtta, kas ei oleks parem, kui eesti üliõpilased saksa korporatsiooni tiiva all varju otsiksid, leppis aga siiski meie seisukohaga, kui ma eestlaste omad talle esitasin.
Minu korteris asuti põhikirja kokkuseadmisele, vahetati mõtteid nime üle. Küsimuse all oli kolm nime:Vironia, Rotalia ja Fraternitas Rivalensis. Mina pöördusin kirjaga "Postimehe" peatoimetaja Jaan Tõnissoni poole ja pärisin järele, kas nimi "Vironia" on vaba tarvitamiseks, sest selle nime all katsusid eesti üliõpilased Tartus ... sajandi seitsmekümnendatel aastatel korporatsiooni asutada. Samuti palusin teda Tartu keeleteadlastelt järgi pärida selgust Frat! Rivalensise nime kohta. Viimasele andis prof. Meyer filoloogilise passe partout. Kuid et "Vironia" nime kohta kusagilt poolt pretensioone ei olnud, nagu mulle kirjutas J. Tõnisson, leidis see nimi meie hulgas ka suuremat poolehoidu. Omas kirjas soovitas Tõnisson mulle korporatsiooni, mitte seltsi asutamiseks edu. ...
Samal, 1896. aastal tegin omad suusõnalised lõpueksamid ja 1. mail 1897. a. lõpetasin oma diplomitöö [Riia raudteejaam, mis Ipsbergi idee järgi hiljem ka ehitati - toimetus] ja lahkusin Riiast. Nii jäin ma korporatsiooni tegelikust asutamisest eemale. Noori jõude tuli juurde. Nende agara töö tagajärjel astus Vironia 26. novembril 1900 [vana kalendri järgi - toimetus] oma violett-must-valge värvidega avalikkuse ette. Esimene eesti korporatsioon Riia rahvuslike korporatsioonide peres, esimene eesti korporatsioon üldse, minu vana sõbra ja kaasvõitleja Gustav Nurme, kui Vironia esimese seeniori juhatusel. Sellega seotud võitlustest ja raskustest rääkigu teised, mina olin siis juba kaugel Siberis, Hiina piiril raudtee ehitustööde juhtimisel ametis. Võisin ainult kaasatunda ja rõõmustada idee elluviimise üle, mida ma omal ajal südames kandsin ja õhutasin. ...