Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
KVALITEEDIKONTROLLID:
!_{tk} \~oiendagu Kongatsi firma nime Interneti najal
__TEHTUD
!_{tk} tehku sellist ymberpaigutamist, et arhitektid esineksid
coetuste j\"argi, vanemad coetused ettepoole
__TEHTUD@20000916
!_{tk} kontrolligu coetused alb1990 vastu
__TEHTUD@20000916
!_{oshihalejev} kontrolligu keelt ja {tk} kandku parandused sisse
__TEHTUD@20000916
!_{tk} tehku {vmuikamaga} kindlaks, et Taivo Kapsi, mitte
(_nagu seda annab alb1990) Toivo Kapsi
__TEHTUD@20000916
!_{ants.elken} kontrolligu Linuxi PostScripti poognad
__TEHTUD<20001014T235959Z
!_{tkarmo} kandku sisse {ants.elken}-i parandused
__TEHTUD@20001019T190818Z
__leitud "Viroonia"
__{os} kvaliteediprobleem
!_{tkarmo} loegu veelkord l\"abi PostScripti poognad,
otsides teisi probleeme, ning kandes vajalikud parandused SGML-i allikasse
__TEHTUD@20001019T192736Z
__leidis "on on" kus pidi seisma vaid "on"
__{os} kvaliteediprobleem
__muutus "Alar" "A.Kongats"-iks jne
__muidu toon on veidi liiga intiimneÜlaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Vironia asutati Riia Polütehnikumis. Sellest tingituna koosnes tema liikmeskond peamiselt majandusteadlastest, inseneridest ja agronoomidest, mille tõttu ka esines nendes valkondades Vironia märkimisväärne panus eesti haritlaskonnas. Sajandi esimeste aastakümnete kestel oli Eesti veel saksa kultuuriruumis ning arhitektuur peamiselt saksa arhitektide kätes. Teadaolevatel andmetel õppisid Riias vaid neli Vironia arhitekti: Edgar Kuusik (c. 1906/II), Artur Perna (c. 1903/II), Hanno Kompus (c. 1909/II) ning Eugen Habermann (c. 1902/II). Viimane küll eraldus peatselt Vironiast, kuid koos Kuusikuga tõusis Eesti arhitektuuriajaloos silmapaistvale positsioonile. Hanno Kompusest sai meie teatri ning kunsti suurkuju.
Tallinna Tehnikum avati aastal 1922, kuid sellel polnud mingit sidet Tartu üliõpilastega ning paljud eesti arhitektid võrsusid hoopiski õppides välismaal--Saksamaal, Tshehhis, Austrias, Soomes j.m. Seega ka suursõdadevaheline arhitektide järelkasv Vironias oli kõikide aegade madalseisus. Kanada on küll ainukeseks paigaks maailmas, kus meie liikmeskonda tekkis arvukaid arhitekte ja neid just sõjajärgsetel aastatel, kui Kanada majandus siirdus sõjatööstusest ehitustegevusele. On huvitav märkida, et Kanadas töötab tänapäeval üle neljakümne eesti arhitekti, mis on võrreldav koguarvuga ennesõjases Eestis.
Suur põgenikelaine jõudis Kanadasse neljakümnendate aastate lõpul. Oli puudus kõigest, ehitusmaterjalist kui ka töökätest. Viimane osutus soodsaks põgenikele ning paljud leidsid töövõimaluse ehituse alal. Noorus aga pürgis kõrgema hariduse poole, eriti seda praktiliselt rakendatavatel aladel, milledest inseneriteadused ja arhitektuur sammusid esireas. Ainuüksi Toronto Ülikooli lõpetas kakskümend üks eesti arhtekti, mis tingtud suurearvuliselt põgenike elamaasumisest Torontos, kuid kaasteguriks võiks nimetada kolme eestlasest õppejõudu arhitektuurifakulteedis. Küll on eesti, kaasaarvatud Vironia, arhitekte tekkinud mujalegi maailmas, kuid seda üksikutena hajutatult.
Kui aastal 1990 sai teoks ühing Eesti Arhitektid Kanadas, siis esmakordselt loodi kontakti kõikide teadaolevate eesti arhitektidega, kes õppinud või töötanud Kanadas ning neid leiti olevat üle seitsmekümne. Ja kui moodustati toimetus raamatule "Profiilid", mis andis ülevaate eesti arhitektide elust ja tööst Kanadas, siis kuuest toimetuse liikmest kolm olid viroonlased: Ants Elken, Toomas Tamm ning Alar Kongats.
Hanno Kompus (c. 1909/II Riias) sündis 4. märtsil 1890 Rannus, Tartumaal. Üks meie rahva kunsti ja teatrielu suurkujusid. Saabus põgenikuna 1951. aastal Kanadasse ning töötas Montréalis sealses arhitektibüroos pensioni-ikka jõudmiseni aastal 1967. Suri 23. oktoobril 1974 Montréalis.
Ants Elken (c. 1935/II Tartus) sündis 25. märtsil 1917 ning sai alg- kui ka keskhariduse Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Aastal 1935 alustas õpinguid Tartu Ülikoolis ning pärast sõjaväeteenistust neljandas suurtükiväegrupis Tähtveres ning Tondi sõjakoolis õnnestus pääseda Helsingi Tehnikaülikooli arhitektuuri osakonda. See oli suur unistuste täitumine, mis aga lõppes järsult 1939 aasta sügisel, kui Punaarmee ründas Soome piirikaitset Karjala maakitsuses. Algas Talvesõda ning ülikoolid suleti. Naasnuna Tartusse töötas linnaarhitekt Matteuse kontoris sõja puhkemiseni. Pärast osavõttu Tallinna vabastamisest suvel 1941 sai töökoha Tallinnas oma coeter Osvald Mitt'i juures tegeledes Tallinna planeerimisega, kus tal sügisel 1942, samuti Mitti abiga, õnnestus pääseda Müncheni Tehnikaülikooli ning saavutada arhitektidiplom samaaegselt Eesti taasvallutamisega 1944. aasta sügisel. Sõja lõppedes leidis tööd Baieri valitsuse juures töötades sõjas purustatud hoonete rehabiliteerimisega, kuni kevadel 1947 pääses Rootsi, kus õppis keele ning leidis töökoha Hans Speek'i (c. 1939/II) vahendusel. Täiesti juhuslik kokkusattumus tõi ta sügisel 1949 Kanadasse, kus algas tema õpetajakarjäär Toronto Ülikooli arhitektuuri fakulteedis, mis kestis 33 aastat. Samaaegselt ülikoolitööga asutas ta oma arhitektibüroo, mis töötas aastani 1982. Oma ligi neljakümneaastase praktika vältel ühinesid A. Elkeniga mitmed partnerid ning kavandati paarsada hoonet, millistest mitmedki autasustati. Tuntuimaks neist, kui ka tema esimeseks projektiks Torontos, oli Seaway Hotel aastast 1954 kui ka selle kõrval olev Seaway Towers aastast 1960. Viimane küll lammutati aastal 1996 hoone taga oleva kiirtee laiendamiseks. Veel tänini võtab A. lken osa ülikoolist Professor Emeeritusena ning arhitektuurifakulteedi nõukogu liikmena. Ontario Arhitektide ühing nimetas tema eluaegseks liikmeks ning Kanada Arhitektide Liit valis ta oma auliikmeks (FRAIC). Aastast 1996 on A. Elken Kuningliku Kanada Kunstide Akadeemia (RCA) liige. Puhkepalgale minekul 1982 sai temast uuesti üliõpilane, seekord Ontario College of Art'is (OCA; tänapäeval aga Ontario College of Art and Design ehk OCAD), kus kevadel 1992 saavutas ta diplomi keraamika alal (AOCA). A. Elkeni muudest huvialadest väärivad nimetamist noorena viiulimäng ja tennis ning hiljem purjetamine Ontario järvel.
Arved Soosaar (c. 1947/II Rootsis) sündis 24. aprillil 1921 Võrus. Pärast gümnaasiumi lõpetamist Tartus alustas õpinguid Tartu Ülikoolis ning jätkas neid Tallinna Tehnikakoolis ning hiljem Müncheni Tehnikakoolis. Kanadasse saabus aastal 1948 Rootsi kaudu, kus sai esimese praktika arhitektibüroos. Kanadas töötas tuntud arhitektibüroos Marani ja Morris ning selle järel suures ehituskontsernis Principal Investments, mis peamiselt tegeles müügikeskuste ning äri- ja tööstushoonete kavandamisega. Pärast erikursuste lõpetamist sooritas vajalikud eksamid, mis võimaldasid talle pääsu Ontario Arhitektide Ühingusse kui ka Kanada arhitektide liitu Royal Architectural Instute of Canda (RAIC), avas oma arhitektibüroo ning jätkas tööd vabakutselise arhitektina. Samaaegselt aga avanes võimalus töötada õppejõuna Ryersoni Polütehnikumis, mis hiljem nimetati Ryersoni Tehniliseks Ülikooliks. Seal töötas kuni puhkepalgale minekuni arhitektuuritehnoloogia professorina. Aastate jooksul töötanud hulgalistel projektidel, milledest tuntumad Arcade Office Building Toronto kesklinnas, Golden Mile Shopping Centre ning Jelinek'i spordiriistade tööstus. Surnud 27. märtsil 1994 Torontos.
Rein Raimet (c. 1958/II, ex, Torontos) sündis 31. jaanuaril 1935 Tallinnas. Sai keskhariduse Torontos North Collegiate Instituudis ning lõpetas Toronto Ülikooli arhitektuuriteaduskonna aastal 1960. Silmapaistva andekusega arhitekt, kelle õppeaeg hõlmab tööperioode Kanadas, Bermuda saarel, Soomes ning Portugalis. Eemaldus varakult Vironiast ning siirdes Vancouverisse töötas Erickson & Massey mainekas arhitektibüroos. 1972 avas oma firma Bain, Burroughs, Hansen ja Raimet ning töötas hiljem eraettevõtjana. Ta viljarikkas tööväli hõlmas arvuliselt projekte, milledest mitmed vääristatud auhindadega.
Toomas Tamm (c. 1959/II Torontos) sündis 21. septembril 1939 Helsingis, kus ta isa Uno Tamm (c. 1953/II Torontos) töötas Eesti Teadete Agentuuri (ETA) esindaja. Pärast koolipõlve Rootsis ning Torontos, kuhu ta saabus aastal 1957, astus Toronto Ülikooli arhitektuuriosakonda ning lõpetas selle aastal 1967. Ta leidis peatselt pideva töökoha Bregman ja Hamanni suures arhitektibüroos tõustes seal partneriks ning kaasomanikuks. Oma põhiolemuselt on Toomas loovkunstnik ning juba koolipõlves tegeles maalimise ning graafikaga. Kuigi tema peaprojektideks osutusid haiglad, mis nõuavad komplektseid tehnilisi teadmisi, oli tema peasihiks saavutada tugev vorm ning visuaalne kvaliteet. Tema oma sõnadega: "Visuaalsus on kõik, ka kui objektiks on ainult kavandada pesumasin." Lisana elukutselisele tööle arhitektina on T. Tamm osalenud Ontario College of Art'is (OCA-s; tänapäeval OCAD) maalimise ning joonistamise osakonnas, saavutades kõrgetasemelisi tulemusi. Abielust vil! Nigul Virro (c. 1932/II) tütre Anniga võrsus kaks last--Karina ja Markus.
Taivo Kapsi (c. 1962/II Torontos) sündis 21. detsembril 1935 Tallinnas. Pärast lühikest, intensiivset elu leidis vägivaldse surma suvel 1967. T. Kapsi, ülimalt andekas ja elurõõmus noormees, oli huvitatud muusikast, dzhässist ning moodsast kunstist. Olles lõpetanud North Toronto Collegiate Instituudi, astus ta Toronto Ülikooli arhitektuuriosakonda ning lõpetas selle kuldmedali ning stipendiumiga, mis viis ta maailmareisile. Huvitatud soome arhitektuurist leidis ta tööd Toronto raekoja konkursi võitnud arhitekt Viljo Revelli arhitektikontoris Soomes, kus kavandas mitmed tähelepanu võitnud hooned. Pärast tutvumisreise Hispaaniasse, Prantsusmaale ja Itaaliasse pöördus tagasi Torontosse ning asutas oma arhitektibüroo. Samaaegselt alustas oma õpetajakarjääri Toronto Ülikooli arhitektuuri teaduskonnas assistent-professorina, kus ta oma entusiasmi ning väljapaistva andekusega võitis kiiresti tudengite poolehoiu ning populaarsuse. Lihtne, kuid rikas vorm, ehtsus materjalivalikus ning armastus detailikäsitluses iseloomustas tema lühikest karjääri arhitektina. Tema enneaegne surm röövis meilt kui ka Kanada arhitektuuripildilt ühe lootustandvama tähe.
Erkki Pukonen (c. 1964/II, ex, Torontos) eemaldus Vironiast varakult ning huviala nihkus arhitektuurilt majanduspoliitikale, ehitusele ning maa-arendusele. Toronto Economic Development Corporationi president.
Ain Allas (c. 1973/II Torontos) sündis 21. oktoobril 1952 Torontos. Aastal 1970 alustas õpinguid Waterloo Ülikoolis ning lõpetas selle arhitektuurikursuse kevadel 1976. Tema enda sõnutsi ei pea ta end kunstnikuks, kuid side teaduse, probleemide lahendamise ning esteetika vahel paelus teda suuresti. Ta on pidevalt huvitatud arhitektuuri kui tehisümbruse mõjust inimesele: arhitekti kompetensus kujundada ruumis, värvis, valguses ning valitud materjalis annab talle võimaluse muuta lihtsagi hoone nauditavaks elamuseks. Ühinemine aastal 1978 John B. Parkin'i arhitektibürooga, üks suuremaid ning tuntumaid Kanadas, andis A. Allasele hea võimaluse leida rakendust oma arhitektuurifilosoofiale. Suurematest projektidest tema töölaualt väärivad esiletõstmist haiglad, kunstigaleriid, lennuväljad, raalikeskused ja spordihooned. Aastal 1987 moodustas ta koos kahe kolleegiga uue partnerluse nimega Parkin Architects, mille liikmeskond kui ka töömaht on mitmekordistunud ning tööväli laienenud väljapoole Kanadat. Lisaks arhitektuurile on A. Allas aktiivselt tegev mitmes elukutselises ja ühiskondlikus organisatsioonis ja on Tartu Kolledzhi nõukogu liige.
Alar Kongats (c. 1990/II Torontos) sündis 21. jaanuaril 1953 Hamiltonis. Pärituna vanematelt, tekkis tal juba kooliajal huvi Skandinaavia arhitektuuri, mööbli ning kunsti vastu. Kongats alustas õpinguid aastal 1971 Toronto Ülikooli arhitektuuriteaduskonnas, perioodil, mida iseloomustab arhitektuurifilosoofia põhjalik muutumine. Kui kuni kuuekümnendate aastate keskpaigani Kanada arhitektuuris valitses funktsionalism, kus pearõhk struktuuril, funktsioonil ning esteetikal, siis järgnevatel aastatel liikus pearõhk üksikhoonelt laiemale pinnale. Linnad kasvasid kiiresti ning tõid kaasa hulga lisaprobleeme ühiskondlikul ning inimlikul tasandil. A. Kongats kuulubki sinna murrangulisse põlvkonda, mis hülgas "moodsa arhitektuuri" rangelt tehnilis-esteetilised põhimõtted ning aksepteeris arhitektuuri kui tänapäeva fenomeeni. Tema oma sõnutsi: "Arhitektuur pole kunst ega jooniste ning mudelite produktsioon, vaid ideede viimine tegelikkusse". Oma töös otsib ta rakendust uutele materjalide ning mõttearengutele, on huvitatud tänapäevast. Enamus "selliaastad" veetis ta Dunlop Farrow arhitektibüroos, kus tal oli võimalus arendada uusi suundi ja lähtekohti. Pärast õppeaastaid eraldus ta oma kolleegiga eelmainitud büroost ning praktiseerib edukalt nime all Architects Kongats Phillips. See oli julge samm ajal, kui valitses tendents liikuda suurettevõtete suunas, kuid lubas paindlikumat hoiakut ning eksperimenteerimist. Lisaks arhitektuuripraktikale on A. Kongats hinnatud külaliskriitikuks Toronto Ülikooli arhitektuurifakulteedis.