Euroopaga hüvastijätt

Rohuteadlasena olin ma Teise maailmasõja-aegsest saksa mobilisatsioonist vabastatud. Et aga oma isamaa eest võitlejaid ka omapoolselt aidata, astusin vabatahtlikult dr. Voogase alluvusse, Kindralinspektuuri Sanitaarosakonda. Seal ülendati mind nooremleitnandiks ja pisteti saksa sõjaväe mundrisse. See aitaski mul pääseda laatsaretilaevale "Moero".

Oma põgenikuteekonda alustasin mihklikuus 1944 Tallinna sadamast. "Moero" oli käsutatud Tallinna saksa haavatud sõjaväelaste evakueerimiseks ning oli sel puhul punase ristiga märgitud.

Olime veel Tallinna reidil, kui linna kohal süttisid venelaste "jõulupuud", mis lubas oletada peatset pommitamist. Meil laevalael oli kaunis kindel tunne, kuigi mure kaasmaalaste pärast oli südames.

Teisel hommikul, varsti pärast einet, rünnati laeva tema punasest ristist hoolimata kuulipidujatega ja heideti torpeedo. Olin laevalael. See saigi minu päästjaks. Sain aegsasti üle parda hüpata, kuna laev läks põhja circa üheksa minuti jooksul, nagu mu käekell näitas. Seks ajaks olin mina aga juba päästepraamil ja nägin laeva end püsti ajavat ja siis lainetesse kaduvat. Kartsin, et tekkiv keeris võib mind kaasa tõmmata. Seda aga ei juhtunud.

Silmi tõstes nägin üllatuseks üsna lähedal seisvat sõjalaeva. See osutus "Schnellbootbegletschiff Wissmann"-iks. Laevalt lasti alla rida päästepaate, mis hakkasid merest inimesi peale võtma. Varsti jõudis järg ka minuni. Laeval pandi mind - ihualasti - koisse ja pakuti lahkelt oakohvi. "Moero"-lt olevat saadud päästa vaid umbes kuussada inimest.

Nimetatud laev viis meid Gydniasse (Gotenhafeni). Jällegi tuli mulle munder suuresti kasuks. Mu jalanõud ja osa riietest oli viidud katlaruumi kuivama. Teisel hommikul toodi mulle sealt tagasi hoopiski sobimatud esemed. Laevalt viidi mind sadamas ankrus seisvale purjekale, mida kasutati puhkusele tulevate sõjaväelaste üleminekukorterina. Minu mundri tõttu, millest osa oli tagastatud, juhatati mind selle asutuse mereväekapteni aukraadis komandandi jutule. See palus mind peatselt kaetava ohvitserkonna kohvilauda. Seal selgus jutuajamisel, et minu kaasvilistlane Ants Paala (c. 1926/II) elavat allüürnikuna kapteni juures. Olin muidugi lahkelt sinna asuma palutud, kus veetsin paar unustamatut päeva, mille jooksul Antsu vahetuskaubaks mõeldud pudelid suurt kahju kannatasid. Külaskäivad mereväeohvitserid pidasid mind sangariks, kuna neist ükski polnud laevahukku läbi elanud.

Tutvusin paar päeva linnaga ja siis otsustasin siirduda Baierisse, kuna Fürthis, Nürnbergi külje all, elasid mu kauged hõimlased. Fürthis sai minust Valga diipiilaagri (D. P. = Displaced Person) elanik, seega tööta tööline. Ühe eesti daami vahendusel, kes juhtus olema USA piirkonna komandandi kol. Martini (International Refugee Organisation ehk IRO poolt määratud) majaperenaiseks, pani kolonel mind Nürnbergis asuva USA välilaatsareti "385th Station Hospital, US Army" apteeki tööle, mind sinna ka sõidutades. Sellega ühenduses võisin laagrist lahkuda ja üürikorterisse kolida.

Edaspidi töötasin ma mõnda aega IRO peakorteris, Bad Kissingenis, tervishoiuosakonnas. Olin seal ainsaks rohuteadlaseks, nn. Class Two kategoorias, mis andis mulle õiguse ameerika sõjaväe mundri kandmiseks. Mis aga tähtsam oli, võisin PX ratsioone osta, nagu ameeriklasedki.

Mul tuli palju ringi sõita, briti tsoonis kaasa arvatud. Laagrite elanikud hakkasid juba välja rändama ja nii tuli minul kas likvideerida või mõnele teisele asutusele üle anda röntgeniaparaate ning muud sanitaarvarustust.

Sealt asusin teele USA-sse. Olin laeval ametisse pandud labour leader'ina, s.o. saatsin hommikuti töögruppe, kuhu neid oli nõutud. Juudid keeldusid ühel juudi usupühal tööle minemast, mis pani mind komplitseeritud olukorda, rahuldada kaptenit ja juudisoost väljarändajaid. See mul nähtavasti siiski õnnestus, sest aastaid hiljem kohtasin kord Coney Islandi rannal meest, kelles tundsin ära ühe laeval tööleminekust keeldunud juudi ja kes mind ka lahkesti tervitas.

Vastupidiselt minu teekonnale üle Läänemere ei läinudki minu Atlandi laev põhja.