Uuel maailmal jalad alla

New Yorki jõudes oli jällegi üks hõimlane ees, kes oli juba Brooklynisse möbleeritud toa esialgseks peatuseks reserveerinud. Nüüd algas kohaotsimine. See kujunes teataval määral pisut ebatavaliseks. Kuna ma ameeriklaste armeehospidalis olin kogenud, et teadmiste kui ka keeleoskuse poolest mul ameerika apteegis ülesaamatuid raskusi pole karta, hakkasin ma omale otsemaid kohta otsima omal erialal. Meeles on ühe kaassaabunu kaunikesti mõnitav vihje, et kelle mina enda arvavat olevat, et otsemaid erialale kipun! Tema, kui koolitatud pangaametnik, töötanud pool aastat parketti hööveldades, enne kui sai koha oma erialale. See olevat see obligatoorne asjade käik, millest me mööda ei pääse. See näis mulle kentsakana ja ma jäin truuks oma esialgsele plaanile. See oli siis see ebatavalisus Nr. 1. Nr. 2-ks osutus see, et New Yorgis võtsin vastu koha mitte allopaatilisse vaid homöopaatilisse apteeki. Pole enam meeleski, kuidas see juhtus. Apteek - Boericke & Tafel, Inc. - oli Philadelphias asuva firma New Yorgi osakond, asukohaga pool plokki kuulsast Times Square'ist. Kohtasin firma direktorit, kes mind kohe Philadelphiasse kaasa võttis. Veetsin seal paar ilusat päeva - firma kulul, muidugi, mis sel ajal oli üsnagi tähtis.

Seal, peale pikemaajalist vestlemist, sellevõrra, kui keeleoskus seda lubas, sõidutas direktor mind ülikooli botaanikainstituuti. Selle juhatajaga koos siirdusime lähedasse ülikooli botaanikaaeda. Professor osutas mõningatele seal kasvavatele taimedele. Nende ladinakeelsed nimed ma sain kõik vabalt nimetada. Botaanika on alati minule väikeseks hobiks olnud. Siiski pidin seliti kukkuma, kui professor pöördus direktori poole ja ütles, et sellel on õnnestunud silmapaistva botaaniku peale sattuda.

Tööd alustasin Boericke & Tafeli juures 2. jaanuaril 1950. Ja kohe apteegi juhatajana! Kuna mul ju USA diplom puudus, palgati üks noor neiu, kes mind oma ametisildiga - siinses meditsiinilises keelepruugis shingle ehk puuplaadike - n.-ö. kattis. Ta apteegis muud ei teinud, kui aga luges lehte. Mina sellevastu tutvunesin uue alaga. Kuna homöopaatilised ravimid on väga nõrga toimega, siis apteekides antakse rahvale laialt juhtnööre, õpetades, mida mille vastu tarvitada. Tudeerisin seda asjandust kodus üsna usinasti ja üsna pea olin tuntud kui kõige kuulsam New York City litsenseerimata arst.

Pikapeale kiskus süda siiski allopaatia poole. Lõunavaheaegadel käisin tööd otsimas. See ei olnud tol ajal eriti raske. 25. märtsil 1953 asusingi uude teenistusse, "Caswell-Massey Co. Ltd. Chemists"-nimelisse apteeki. See, inglaste poolt asutatud apteek (millele nimigi ju vihjab), peab ennast tänase päevani vanimaks apteegiks USA-s. Ta pole mitte asutatud New York City's, vaid tol ajal väga tuntud Newport'is, Rhode Islandi osariigis, olles hiljem New Yorki üle toodud. Apteek asub tuntud Lexington Avenue'l, Barclay Hoteli hoones.

Sealt lahkusin 28. detsembril 1954. Töötasin kuu aega osalise koormusega tuntud rohuteadlase Calvin Bergeri samanimelises apteegis, Central Park'i ääres. Samal ajal kuulasin hoolsasti paremat töökohta.

Siis avanes järsku väljavaade töökoha saamiseks Waldorf-Astoria hotelli apteeki. Arvestades selle hotelli kuulsust, oleks olnud patt seda juhust kasutamata jätta.

Minu vangistuse kõrval, sakslaste ajal Tallinna Keskvanglas (üks süüdistustest oli minu kuulumine Rotary International Club'isse!), on ehk töö Waldorf-Astoria apteegis huvitavamaks episoodiks minu elus. Üksnes minu autogrammide kogu kõneleb selle eest. Duke of Windsor - kirjutab vastumeelselt raamatusse -, siis president Harry Truman, Marilyn Monroe, Konrad Adenaur jne. jne. Paljude tuntud inimestega oli sageli võimalik "üle leti" juttu ajada. Keeleaktsent paistis paljusid võluvat. Küsiti, kui kaua olen siin maal, ja imestati, et niigi ladusalt ennast väljendada suudan.

Üldiselt olid kõige tuntumad inimesed sageli kõige kenamad ja jutukamad. Kindraliproua MacArthur, näiteks, küsis minult alati, kui poeg Euroopasse läks, nõu, millistest kosmeetikatarvetest seal puudus võiks olla, nii et poeg need siit kaasa teaks võtta.

Kord küsis minult üks läbisõidul viibiv Nõukogude diplomaat, mida ta võiks siit oma poisijõmmile kingiks kaasa võtta. Soovitasin komplitseeritud shveitsi taskunuga, mis endalegi kingina oleks rõõmu teinud. (Purssisin siis veel pisut vene keelt.) Seltsimees diplomaat arvas, et nuga küll pole sobiv: "Meil on juba küllalt päid veerenud."

Ka eelpool mainitud hr. MacArthur junior küsis minult omakorda nõu. Poiss, kuigi siis alles teismeline, andis kindralipoja mõõdud välja, olles armunud Greta Garbosse. Tahtis talle sünnipäevaks midagi kinkida. Valis aga kõige ebasobivamad asjad välja, nagu kunstikivikestega - rhinestone'idega - kaunistatud pudeliavaja. Oli päris tegu, enne kui talle pudeli esmaklassilist lõhnaõli soovitada jõudsin.

Ja edasi: kord jooksin kitsal trepil kokku Monaco prints Ranieri ja tema ameeriklannast printsessiga. Olid vastuvõtule minemas ja vastavalt riietatud. Oivaline vaatepilt. Jäin vist ehmunud näoga vaatama. Printsiga ma kõnelenud pole, küll aga Hollandi Bernhardiga ja muidugi Windsoriga - isegi saksa keeles, mis tal oli laitmatu.

Vahel tuli kogeda küll ka traagilisi olukordi. Üks läks mulle seekord nii südamesse, et isegi ruumi number siiani meeles on - Nr. 707. Selles elas härra, kellest oli teada, et tal polnud enam palju päevi antud, kuna põdes jämesoole vähki. Ühel õhtul, kui jooksupoiss oli juba lahkunud, viisin talle pudeli barbituraate. Ruumi Nr. 707-sse. Järgmisel hommikul tööle tulles mainisid kolleegid, et "Sinu sõpra ei ole enam." Neelanud kõik tabletid korraga alla.

Nagu ma Tallinna Keskvanglast pikapeale tulema sain, nii ka Waldorf-Astoria apteegist, uusi söödamaid otsides, koguni "ladina köögi" tolmu oma õlgadelt maha raputades. Variatio delectat:

• Olles 18. jaanuaril 1957 Waldorf-Astoria teenistusest lahkunud, olin juba 28. jaanuaril farmatseutilis-botaanilise laboratooriumi Meer Corporation'i teenistuses, kus mu töö seisis peamiselt kauba kvaliteedi kontrollis.

• Olles 4. jaanuaril 1963 Meer Corporation'i teenistusest lahkunud, olin juba 7. jaanuaril dr. Valdemar Madise ("Dr. Madis Lab"-i) teenistuses, büroojuhatajana.

• Olles 8. detsembril 1967 lahkunud dr. Madise teenistusest, alustasin soodsamates tingimustes tööd Bofors AB kemikaalide osakonnas New Yorgis 11. detsembril.

• Olles mitmesugustel kaalutlustel lahkunud Boforsi juurest 1. detsembril 1972 töötasin veel ühe aasta Master Chemical Corp'i nimelises laboratooriumis.

• Sealt, alates 5. oktoobrist 1973, asusin puhkepalgale. Olen ammugi omaks võtnud tuntud ameeriklaste üteluse, et retirement is your best job.