Eelajalugu; koondise rajamine

Riia ja Tartu põlvedele järgnes korp! Vironia paguluses. Lootus, et pagulusaeg lühikeseks kujuneb, ei täitunud: pagulusepohh viimati kujunes pikemaks kui Riia ja Tartu ajad kokku.

Vironia tegevuse raskuspunkt paguluse algaastail asus Stockholmis. Vironia paguluspõlve kohanemisraskused on järelikult analüüsitud käesoleva juubelialbumi "B3a"-osas, Rootsi rubriigi all. Aga on siiski väidetav et, tegelikule raskuspunktiasupaigale vaatamata, Vironia paguluspõlv sai oma alguse Saksamaal. Juba enne 1944. a. sügise massilist väljarändamist Eestist oli seal väike viroonlaste salk, kuhu kuulusid muuseas vil!vil! Paavo Jüri Õispuu (c. 1918/II), Albert Tattar (c. 1920/II), Aleksander Massakas (c. 1925/I), Osvald Mitt (Tartu-aegne coetus), Gustav Simulson (c. 1927/II), Voldemar Reinok (c. 1929/I), Olgred Aule (c. 1934/II) ja Leo Kuus (c. 1934/II). Mõlemad 1934/II coeterid jõudsid Saksamaale 1938. a. sügisel, peaaegu ühel ajal - Olgred Aule kui Alexander von Humboldt'i stipendiaat Berliini, Leo Kuus kui Eesti Vabariigi konsulaadi sekretär Müncheni - et kohalikkudes ülikoolides promoveerida. (Hiljem doktoreerunud Leo Kuuse mälestused Müncheni päevadest, kuni tema väljarändamiseni USA-sse 1951. a., on ära toodud käesoleva albumi "B3b" osas.)

Ehkki andmed puuduvad, pole kahtlust, et tuldi kokku informaalselt, kui vanad Vironia pere liikmed, juba enne Vironia 45. aastapäeva tähistamist Lübeckis. Lübeckis 26. novembril 1945 peeti leiva-heeringa-õlu õhtueinet "Kulbacher Bierhaus"-i väikeses kõrvalruumis umbes kaheteistkümne mehega, nende seas asutajaliige vil! Oskar Amberg. Peeti kaks lühikõnet: korporatsioonile vil! O. Ambergi, isamaale vil! A. Joonsoni poolt.

Suurem osa Vironia pere Saksamaa liikmetest pärast Saksamaa kapitulatsiooni asus USA tsoonis, peamiselt Geislingeni laagris. Esindatud olid nii Riia kui ka Tartu-aegsed vilistlased ja seltsivennad, kuni viimaste coestusteni. Geislingeni veedetud aastatel sai koondise juriidiline struktuur paika pandud. Geislingeni Vironia tolleagsete eestvedajate hulka kuulusid vil! vil! Valter F. Frey (c. 1924/II), Erik Hääl (c. 1931/II; siirdus hiljem Torontosse), kolonel Elias Kasak (c. 1932/II; enne maailmasõda kõrgel kohal Eesti Vabariigi raudteeametis), Heino Sumbak (c. 1934/II; siirudis hiljem Austraaliasse), Roman Toi (c. 1936/II; sageli küll Geislingenist eemal, kuna muusika karjäär oli juba alanud, seega nõudes kontsertreise), Uno Kook (c. 1939/II; siirdus hiljem Torontosse, kus oli tegev selle koondise ülesehitamises, nii seeniori kui teiste ametite töödes). Esimehe toolis oli vil! Eduard Eerme (Ehrlich; c. 1906/II).

Tuldi kokku peamiselt informaalsel viisil, nelja-viie-kuue mehe arvul, kas erakodus või tehnikakooli läheduses asuvas Gasthaus Sonne's. Peeti ka elavat sidet Müncheniga, kus asusid vil! vil! Leo Kuus, Ants Elken (c. 1935/II; hiljem Rootsis, veel hiljem Kanadas) ja Harry Toi (c. 1938/II; hiljem Austraalias, veel hiljem Kanadas). Geislingenist Münchenisse oli tollal kahe ja poole tunni sõit. Enne Saksamaa Liitvabariigi rahareformi aga ei olnud sellise reisigi raskusi, kuna UNNRA eeskirjade järgi sai Eestist pääsenud Displaced Person mitu sigaretipakki kuus. Pakke tehti markadesse eestlastest maaklerite kaudu, sedavõrd priskselt, et Geislingen-Müncheni ringsõidupilet läks maksma vaid n.ö. neli-viis sigaretti.

1946. a. pühitseti aastapäeva Müncheni Eesti Komitee käsutusse antud endise saksa korporatsiooni Allemannia korteris. Osavõtjaid võis olla kolmekümne ümber. Pidustustele, mis kestid varahommikuni, andis hoogu muuseas Allemannia vehklemistarbete - rapiiride, kiivrite, nahkkinnaste - rekvisiitide esiletoomine allesjäänud paukkorvist.

Järgmised kommerssid toimusid Geislingenis, Münchenis ja Augsburgis (tavaliselt nelja-viie viroonlase osavõtuga).

Ühel Geislingenis peetud koosolekul otsustati, pigemini juhtiva põhimõtte kui täpse sättena, uute liikmete vastuõttu piirduda vaid vilistlaste poegade ja nende sugulastega, Vironia pere ühtluse säilitamise huvides - kitsendus, millest pagulusajastu Vironia siiski hiljem kinni ei pidanud, ka mitte Saskamaa koondises.

Esimeste suuremate ürituste hulka kuulusid 1948. a. bussiväljasõit Lõuna-Baierisse ja osavõtt 17. märtsil 1951. a. Augsburgis korraldatud EKL-i kommerssist.

Ehkki 1950. a. oli Münchenis erakorterites asuv eestlaste pere teise keskustega võrreldes jäänud vaselapse ossa (juba olid näiteks Müncheni Vironia ridadest edasi rännanud Ants Elken ja Harry Toi), otsustati poolesajandi juubelit pidulikult tähistada. Selleks otstarbeks sai Leo Kuus esinduslikud ruumid Müncheni Arstide Majas. Kohale tuli ka vil! Karl Selter (c. 1922/I) Genfist. Vil! Carl Heimberg (c. 19009/II) iseloomustas aegu, kui ta pani oma Münchenisse Tübingenist saadetud tervituse lõppu cantuse sõnad Was war, dass kommt nicht wieder/ Aber leuchtend ging es nieder ("Mis kord oli, see ei kordu, kuid loojub hiilguses").