Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
REDIGEERIMISE KROONIKA:
* 20011021T050100Z
__{t.karmo} koostas algvariandi
KVALITEEDIKONTROLLID:
!_{t.karmo} kontrolligu yldise tippimise korrektsust
ning keelelist soravust, paberile tehtud PostScript-i
korrektuurpoognatelt
__TEHTUD@20011021T032305Z
!_{t.karmo} kontrolligu tsitaatide äratoomise korrektsust,
sõnasõnaliselt
__TEHTUD@20011021T045900Z
!_{t.karmo} kontrolligu viiteid
__TEHTUD@20011021T045900Z
!_filoloog {p.sarevet}, või mõni
samatasemeline filoloog, kontrolligu keelt
MUREPUNKTID:
__allikat pole antud väite toetamiseks,
et esimene kommerss Eesti pinnal toimus 1919-11-26
__kusagil trükistes on selles kommerssist foto,
mille juurdekuuluvas seletustekstis on antud
kuupäev 1919-11-26
__pole veel
(s.o. 20011021T010010Z) korralikult uuritud
{kristjan.gerndorf}-i tehtud fotokoopiad
selle ajastu Vironia paberitest
(_fotokoopiad tehtud Eesti Ajaloo Arhiivis, Tartus,
ning postiteel toimetatud {t.karmo}-le)
Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse plaatide valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Kui noor Hans Saar (c. 1914/II) alustas oma polütehnikumi õpingud, ja ühtlasi oma elu Vironias, ei lasknud välimused veel aimata, et esimene peatükk Vironia ajaloos, ja laiemas perspektiivis kogu Euroopa 1890-1914 belle époque, oli ajalukku vajumas:
Vironia konvendi korter asus Riias Tartu tänaval ühes kuuekordses nurga majas esimesel korral. Ta aknad vaatasid kahele tänavale: Tartu tänava poolel asusid reas vapisaal, paukimise ruum ja raamatukogu ehk lugemise tuba, ja teisel poolel ruumikas söögisaal ja muud kõrvalruumid. ...
Vironia oli seks ajaks juba ammu saavutanud kindla positsiooni teiste Riia korporatsioonide seas. Vahekorrad teistega olid sõbralikud. Mensuure ja duelle minu Riias oleku ajal ette ei tulnud ja mõned väikesed nääklused õiendati aukohtu korras. Riia kui suurlinna elu mõjus iseenesest tasandavalt ja karskendavalt üliõpilaselule. ...
Vintis peaga tülide eest määras konvent kõvad trahvid. Meie coetuse olderman Gori Gross [Georg Gross, c. 1911/II] pidas ise küll lõbusast seltskonnast ja õlleklassi tõstmisest lugu, aga comment-õhtud rebastele pidas ta alati ilma õlleta. ...
Rebane pidi esimese aasta jooksul otsustama, kas ta on duellant või antiduellant: esimesel juhul ta lahendab raskemad auhaavamised mensuuriga või püstoliga, teisel juhul otsustab aukohus kõik asjad lõplikult. Esimese aasta jooksul oli kõigil rebastel õigus mensuure pealt vaadata, kui neid sel ajal juhtus olema. Pärast oli see õigus ainult duellantidel.
Konvendi korteris käidi sagedasti, eriti oli rebastel viisiks oma vaba aega seal veeta. Juba lõunast alates hakkasid mehed kogunema ja õhtu saabudes nende arv kasvas. Veedeti aega kas õlleklaasi juures jutlemisega, paukimisega või lugemise toas. Õlleõhtutel ja külaliste vastuvõtu aegadel oli aga suurem hulk kohal ...
Meie olderman tegi kõik, et rebastest korralikke viroonlasi kasvatada. Ta viis meid isegi perekondlikele vastuvõttudele ja kritiseeris pärast igaühe käitumist. Samuti käisime tema ja teiste vanemate meeste saatel teisi korporatsioone külastamas. [korp! Vironia 1972, lkd. 56-57]
"Kauni epohhi" tsaariarmee nõrkusest räägib ehk juba tõik, et kui Ferdinand Mitt (asutajaliige 1894) ilmus pärast keskkooli lõpetamist Võru väeteenistuse komisjonisse, siis kasutati koguni kolm nädalat tema silmnägemise nõrkuse taseme kindlaksmääaramiseks, enne kui teda tunnistati lõplikult ja alaliselt sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks. (Võrust saadeti Mitt Riias asuvasse sõjaväe hospidali. Seal kolme nädala jooksul paeaegu iga päev tilgutati silmadesse atropiini [Mitt 1945?/1992, lkd. 1-2].)
Tsaariarmee purunemine preislase terase all, mis algas juba augustis Tannenbergis, muutus Riia akadeemilisele perele käegakatsuvaks 1915. a. kevadsemestril [korp! Vironia 1972, lkd. 57, 59]. Läbi linna, ka eramajades, avati uusi haiglaid frondilt evakueerituile. Kõigi korporatsioonide rebased, ka vanemad kooliõpilased, korjasid rahvalt voodipesu, patju ja tekke ja toimetasid nad ladudesse, võttes kasutusele linnavalitsuse ning tööstuste poolt korraldatud veoke. Akadeemilise pere riigile pakutud kaasabi hõlmas ka raha korjamist, muuseas heategevuslikkude kontsertide kaudu.
Samal semestril oli teada, et sügiseks tegutseb Riia polütehnikum juba Moskvas, evakueerimise korras.
Üks Vironia viimastest lahkujatest Riiast 1915. a. kevadel oli reb! Aleksander Jenas (c. 1914/II), kes - nagu ta seletab oma käesoleva juubelialbumi "B3b"-veergudel ära toodud kirjas - toimetas korporatsiooni vapi, lipu ja karikad Tartusse paukimise korvis.
Järgmise kahe aasta elu (mäletab Hans Saar) oli tagasihoidlik:
Vironiale leidsime ulualuse Moskva Eesti Seltsi ruumides Tshistöje Prudõji tänaval. Ühel kindlal päeval nädalas - see oli vist nädala lõpul - olid ruumid meie kasutada. Need koosnesid ühest suuremast saalist, mõnedest vähematest tubadest ja köögist. Käisime seal koos järjekindlalt, sest see oli ainuke võimalus sidepidamiseks. Mitmesuguste teaduskondade inimesed asusid suures linnas nii laiali, et ainult imekombel mõnda linnas liikudes kohtasid. Konvent funktsioneeris korralikult, ainult konvendi koosolekuid oli harva. Eestseisus valiti normaal aegadel, samuti ka muud vajalikud ametnikud. Meie võtsime uusi lihtliikmeid vastu, samuti ka lihtliikmeid pärisliikmeteks. Muidugi veeres meie Moskva üliõpilaselu hoopis lahkuminevalt Riia omast. See oli rohkem üliõpilasseltsi laadi. Ei olnud seal paukimist, ei pidanud meie õlleõhtuid, sest Moskva Eesti Seltsi ruumes oli alkoholi tarvitamine keelatud. Samal põhjusel ei peetud Moskva ajajärgul kommersse. Väljaspool konvendi ruume ei kantud ka värve ... [korp! Vironia 1972, lk. 59]
Vironia juba traditsiooniliseks kujunenud kirg kaasa lüüa konkreetsel, praktilisel kujul eesti rahva kultuurilises võitluses ilmnes ka Moskvas. Kui tulekahju hävitas Eesti Rahva Muuseumi viletsad üüritud ruumid Tartus, siis korraldas Vironia koos Moskva Eesti Üliõpilaste Seltsiga heategevusliku peoõhtu, mille sissetulek määrati lisandiks ERM-i maja soetamise kapitalile [korp! Vironia 1950, lk. 28].
Järkjärguliselt halvenev olukord viis 1916. a. kevadel üliõpilaste mobilisatsioonini. Selle kohta on praegu nii palju teada, et mitmed ilmusid komisjoni ette, et tsaarivägedesse minemast pääsesid ksv! ksv! Karl Klein (c. 1913/II; hiljem lahkus Vironiast) ja Hans Saar ja et teenistusse võeti ksv! Kaarel Jürima (Jürman; c. 1914/II).
Viimane protokollitud koosolek Moskvas oli vana kalendri järgi 16. mail 1917. a., kuid Aleksander Jenas räägib oma kirjas mingisugusest aastpäeva tähistamisest sama aasta sügisel. Igatahes on selge, et enamlaste oktoobriputshile järgnenud kaoses katkes ka Vironia vaikne koosolemine Moskvas. Oma viimseid Venemaa päevi meenutab Hans Saar:
Elu läks Moskvas rahulikult kuni 1917. a. sügiseni. Siis hakkasid Peterburis rahutused, mis päev-päevalt suurenesid. Lõpuks oli selge, et vene demokraatliku valitsuse päevad on loetud. Uurisin ärasõidu võimalusi enne kui tee kodumaale kinni pannakse. Käisin jaamas vaatamas. Seal seisid sõjaväe postid ümberringi. Kedagi ei lastud ilma piletita ligidale. Sain siiski kesklinnast eelmüügi kassast pileti osta ja järgmisel päeval sõitsin minema. Ärasõitjaid oli murdu. Sain kuidagi vagunisse, aga hea tükk aega tuli esiti ühe jala peal seista enne kui teise maha sain panna. Muidu oli raudteesõit veel korras ja rongid Nikolai raudteel tegid üle 100 kilomeetri tunnis nii kui varemalt. Peterburgi lähedale jõudes kuulsime sealt poolt alalist suurtüki mürinat. Seal käis lahing revolutsionääride ja valitsuse vägede vahel. Narva poole sõitjad istusid ümber ja sõitsid lõuna poolt Peterburgist mööda. Nii jõudsime ilma takistusteta Narva. [korp! Vironia 1972, lkd. 59-60]
Märska õnnetum kui Hans Saar oli reb! Jenas. Tema, nagu mitmed põgenikud Venemaa enamluse eest, pidi siirduma itta, esialgu Siberisse, siis üle Hiina piiri Harbiini. Selles linnas (tänapäevalgi tuntud kui Hiina Rahvavabariigi üks tehnilise hariduse kantse) ta ka 1926. a. diplomeerus insenerina [korp! Vironia 1975]Pärisliikmeks sai ta vastu võetud alles Eesti külasõidul 1938. a. Enamluse võimuletulek leidis ta pambuse kardina taga, kust ta 1961. a. pääses Austraaliasse, mõne aasta pärast sooritades uuesti kutsealaseid eksameid.
Brest-Litovski rahu, uue kalendri järgi 3. märtsil 1918. a., nägi ette Baltikumi kuulumist Saksamaa valdusesse. (Saksa väed olid juba kanda kinnitanud: Riiga oli kapituleerunud 1917. a. hilissuvel, ja juba varemalt saarealadega alustatud Saksa okupatsioon Eestis sai täielikuks 1918. a. veebruaris, vahetult pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist.) Akadeemiliselt tähendas see ühelt pool Landesuniversität Dorpati, teiselt Rigasche Technische Hochschule käimapanemist. Nüüd, kus Eesti ja Läti olid Saksamaa sfääris ja sõjategevus seisma pandud, sai mõelda Vironia ellukutsumisele Riias. Sügissemestril ilmuski Technische Hochschule'sse kaheksa või üheksa viroonlast. Konvent tegutses uuesti, oma endistes ruumides Tartu tänaval [korp! Vironia 1950, lk. 28]. Vastu võeti koguni kolmkümmend viis rebast [korp! Vironia 1990, lk 52]. Esimene konvendi koosolek toimus 21. oktoobril 1918. a. Suudeti ka pidada aastapäevakommerssi.
Algava sügissemestri rahu oli aga illusoorne. Ühelt poolt olid lääneliitlased - 1917. a. varakevadest saadik kuulus nende rivisse USA majanduslik-tööstuslik koloss - saavutamas võitu üle Saksamaa. Teiselt poolt tegutsesid Eesti Vabariigi poliitilised ja administratiivsed jõud põranda all, oodates, nagu Eesti ja Venemaa enamlasedki, sakslaste üürikese hegemoonia mõranemist. Saksa Balti vägede tagasitõmbumisega pärast Saksamaa 11. novembri kapitulatsiooni oli oodatud hetk käes.
Vironia konvendi koosolekul 24. novembril 1918 otsustati astuda puhkevasse vabadussõtta in corpore. Otsusele seisis vastu patsifist ksv! J. Pinkoff, kes korporatsioonist ka lahkus. (Arhiiv ei too ära konvendi debati spetsiifikat. Olemas on vaid Pinkofi varem sissekanne eluluguderaamatusse ning tema napisõnaline lahkumispalve. Järelikult on tänapäeva analüütikul võimatu selgitada, millisel määral lahendas konvent oma rasket ülesannet kaitsta ühiselt, kindlalt, ausalt seda "iseseisvale demokraatlikule vabariigile" nii kohast tolerantsust ehk hingevabadust, mille kaitseks eesti üldsus oli sõtta siirdumas.)
Konvendi koosolekule järgnes 30. novembri Riia eesti üliõpilaskonna üldkoosolek Eesti üliõpilastele, kus otsustati astuda Eesti rahvaäkke, kogudes mõne päeva pärast spordiselts "Kalevi" ruumidesse Tallinnas. Sõttamineku otsus kinnitati veelkord Riia viimases konvendi koosolekus, 2. detsembril, vahetult enne väljasõitu.
Sõjast võttis osa 123 meest Vironia kunagisest liikmeskonnast. Neist 96 kuulus Vironiasse juba 1918. a. sügisel. Lahinguväljal langesid ksv! ksv! Aleksander Kahro (c. 1911/II), Aleksander Balin (c. 1915/II), Artur Hendrikson (c. 1918/II), Martin Holberg (c. 1918/II), Mihkel Mattin (c. 1918/II) ja Aleksander Raav (c. 1918/II). Veel 1933. a. suri, raskete sõjavigastuste tagajärjena, vil! Jaan Arenberg (c. 1918/II).
Käesoleva juubelialbumi "B2b"-osa veergudel käsitleb vil! Nikolai Viitak (c. 1918/II) üksikasjalikult sõjameeste tehinguid ja saavutusi. Samas osas, albumi digitaalses väljaandes, on ära toodud ka kahe viroonlasest autori memuaare soomusrongist ning ratsapolgust. Tänapäeval veel kergesti kättesaadavas väljaandes [korp! Vironia 1990; vt. lkd. 52-55] pakub vil! Nigul Virro (c. 1932/II) väiksel määral anekdootilist lisamaterjali, suuremal määral statistilist kokkuvõtet, Vironia osast Vabadussõjas.
Vironia esimene kommerss Eesti pinnal toimus Tallinnas kesknädalal, 26. novembril 1919.
Viis päeva hiljem, 1. detsembril, kõlasid EÜS-lase Gustav Suitsu proloogi read Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avaaktusel [Kangro 1970, lk. 5]:
Möödas oli aeg, kus Baltikumis õppiv eestlane pidi valima vene-saksa majandusteadusliku-tehnilise Riia ning vene-saksa meditsiinilise-humanistliku Tartu kõrgkoolide vahel. Nüüdsest peale olid kõik tavalised kõrghariduse vajadused Eestis rahuldatud, ja see järkjärguliselt kasvaval määral ka eesti keeles. (Algaastail leidsid stuudiumi vajadused oma rahuldamist peamiselt just Tartus. Ehkki Tallinnas tegustses juba Vabariigi esimesel aastakümnel Tehnikum, hakkas pealinn omama tähtsust tavalise haridusttaotleva viroonlase mõttemaailmas alles 1936. a., pärast Tallinna Tehnikainstituudi ellukutsumist.)Veel purskab tuld ja suitseb sõja kuri kraater,
kui valguse uus kandja avand alma mater
siin oma uksed vanad veerul vaikse mäe,
mis esimest, ei viimset rõõmupidu näe.
Et viroonlased olid veel "sõja kurja kraateri" juures, siis pidi Vironia esimene normaalne koosolek ootama järgmist sügissemestrit. Nimelt alles 4. oktoobril 1920 tuldi kokku vil! Fromhold Kangro (asutajaliige 1899) ruumides Tartus [korp! Vironia 1990, lk. 55]. Tolle esmaspäevase asjadeajamisega pandi alus Tartu traditsioonile, kusjuures aga esmaspäevased konvendi koosolekud varsti toimusid hoopis avaramas majas - ja ka hoopis avaramas sotsiaalses miljöös kui see, mida oli suutnud pakkuda igavesti läinud belle époque'i Riia eestlaskond.