Chapter 22. [TRÜK=0%] Mälestusi EKL-i asutamisest 1915. a. Hanno Kompus

Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)

REDIGEERIMISE KROONIKA (VIIMASED ETAPID ETTE)
* 20010909T042531Z
  __{t.karmo} kandis SGML-allikasse {p.sarevet}-i paranduse 
* 20010129
  __{t.karmo} tippis SGML-allikasse

KVALITEEDIKONTROLLID 
!_{tkarmo} loegu SGML allikat läbi, 
  kontrollides üldist soravust
  __TEHTUD@20001229T0130Z
!_{tkarmo} loegu SGML allikat ettevaatlikult
  käsikirja vastu, kontrollides, et kõik oleks
  täpselt ära toodud, kuni kirjavahemärkideni
  (_sest me siin **EI** katsu autori keelt vähimaski punktis
    muuta
    __ilukirjanduslik efekt peab olema, nagu lugeja oleks asetatud
      lausa autogrammi ette) 
  __TEHTUD@20001229T0230Z
    __oleks küll hea, kui aeg ja kannatus seda lubavad, 
      lugeda uuesti läbi
      __{tk} leidis esimesel lugemisel tubli kogu pisikesi vigu 
!_filoloog {p.sarevet} kontrolligu keelt
  __TEHTUD@20010805
    __vaid yks parandus (kartell-leping pro kartellleping) 

Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse plaatide valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)

Montreal, 13. III 1955

3285 Linton Ave., Apt. 11

Armas Ernesaks,

Kui mu nädalalõpud kuidagi on kinni, nagu see juhtus nüüd mitu nädalat ühtejärge, siis kirjad peavad paratamatult ootama, kuna nädala sees olen õhtuti võimetu midagi kirjutamise taolist ette võtma.

Jah, kuidas oli see EKL!-i asutamine ja kes olid asutajad? Oli esimese maailmasõja teine aasta. Vahekorrad korporatsioonide ja seltside vahel, mis kunagi ei olnud päris head, või ütleme mis olid senini olnud jahedad, läksid palavaks: lehtedes tihenesid ja muutusid ülbemaks seltsimeelsete kallaletungid korporatsioonidele. Teiselt poolt see ei takistanud uute korporatsioonide siginemist. Nii oli kaks tegurit, mis viisid EKL!i asutamisele: olemine ühiseks kallaletungi objektiks ja vajadus reguleerida omavahelist läbikäimist eriti aukohtu korra näol. Siis juhtus Tartus Eesti Üliõpilaste Seltsi ja korp! Sakala vahel näotu tüliasi, millest umbkaudu mäletan, et selle tipp oli Sakala lipu röövimine EÜS meeste poolt Sakala konvendi korterilt ja selle sõidutamine voorimehel läbi linna nõnda, et see lohiseks troska järele. Asja õiendamine toimus sõimukirjade näol Tartu lehtede veergudel. Vironia Riiast tegi kummalegi poolele samaaegse ettepaneku lõpetada asi vahe- resp. aukohtu kaudu ja nimelt sel kombel, et kuna on organisatsioonide vaheline tüli, et siis ka vahekohtunikena ja erapooletuna toimiks organisatsioonid, kes selleks delegeeriks oma valituid esindajaid. Mõlemad pooled nõustusid meie ettepanekuga ja palusid Vironiat oma vahekohtunikuks. Kuna EÜS-i kiri saabus Riiga hommikuse postiga ja Sakala oma pärastlõunasega, olime sunnitud toimima EÜS-i poolse vahekohtunikuna. Sakala vahekohtunikuks oli Fraternitas Estica, erapooletuna toimis korp! Ugala - igast organisatsioonist 3 meest. Ja aukohus kestis ka oma 3 päeva: väljaütlused võeti sõnasõnalt protokolli, loeti ette ja, kui õieti mäletan, lasti allkirjaga igaühe tunnistaja resp. ütleja poolt kinnitada. Olime ju teadlikud, et EÜS vaatas siiski selle aukohtu peale umbusaldusega, kuna seal istusid ainult korporatsioonide esindajad ja EÜS-i parte oli ka korporatsioon. Kogu üheksaliikmelise kohtu aus ja vankumatu siht ja püüe oli tõelist tõde välja selgitada ja õiglased karistused resp. vastastikku vabandamise formelid leida. Sest süüd oli kummalgi poolel. See oli juhus kõrgele tõsta korporatsioonide prestiizhi eesti üliõpilaskonnas ja Tartu seltskonnas. Muidugi oli aukohtu istuma hakates esimene nõue partedele, et nad alistuvad aukohtu otsusele ja peavad seda lõplikuks. Otsus tuli siis ka niisugune, et kumbki pool pidi tegema omad vabandused, millede sõnastus arvatavasti ette kirjutati, ja seda avalikult, kuna tüli oli lehtede kaudu kantud avalikkusesse. Kuidas EÜS ja Sakala oma liikmeid, kes tegelikult tüli oli teinud, karistasid, see küllap jäi resp. jäeti nende sisemiseks asjaks, kuna aukohus ei võinud end segada organisatsioonide sisekorda. - Muide, EÜS oli saatnud oma parimad juristid tulle ja vahepeal pidanud nõu Tõnissoniga, aga meie otsus oli nii objektiivne ja põhjendatud, et pidid selle omaks võtma.

Ma mõtlen, kindlasti ma seda ei mäleta, et samad mehed, kes olid delegeeritud vahekohtusse, olid ühtlasi esindajaiks läbirääkimistel, mis kohtuistungeist vabal ajal peeti EKL!i asutamiseks. Rotalia esindaja oli kas Peterburist kohale sõitnud, või oli Rotalia juba Tartusse asunud - ei mäleta, nagu ei mäleta, kes see oli. Ei mäleta Vironiast muud kui ennast, Fr. Esticast Victor Neggot (mu õemeest, kes küüditati, nagu hiljem mu õdegi ühes perekonnaga), Ugalast mäletan Karro't, eesnime ei mäleta. Neil koosolekuil sai siis EKL!i põhikord ja kodukord lõpliku redaktsiooni, milleks skitsid olid Vironia poolt kaasa toodud ja varem tutvumiseks laiali saadetud. Minule on jäänud mulje, et selle kahe sammuga, vahekohtu vaieldamatult objektiivse ja õiglase otsusega ning omavahelise liidu asutamisega, suutsid tookordsed eesti korporatsioonid veenvalt näidata oma seisukohtade kindlust au ja õigluse küsimustes ning demonstreerides oma ühtekuuluvust liidus esineda jõuna, mida pidi arvestatama, - lühidalt, see tõstis ja kinnitas korporatsioonide prestiizhi tookord tublisti.

Nüüd nimi. See polnud algusest peale ametlikult ja avalikult "Eesti Korporatsioonide Liit" vaid "Eesti Korporatsioonide Leping". Nagu mainitud, see oli esimese maailmasõja teine aasta ja tsaari Venemaa oli väga umbusklik igasugu liitude asutamise vastu, eriti piirimail ja muulaste s. o. mittevenelaste hulgas. Et saada ametlikku kinnitust re[s]p. registreerimist tuli valida süütum nimi - Leping. Ja kinnitamisele esitatud dokument ei sisaldanud ka rohkemat kui kartell-lepingu raamkava. Algustähed jäid samaks: EKL; ise teati, et see on Liit, ametlikult see oli Leping. Mäletan ka seda, et minule, kui arhitektuuri tudengile, kes pidi valitsema kirja kalligraafilises mõttes, langes ülesandeks tekstide kirjapanek alg- ja põhieksemplaaris, milleks oli üks nahkköites raamat valgete lehtedega. Kuhu see on kadunud, seda ma ei tea.

See on ka kõik, mis mul EKL!i asutamise loost ja meeleoludest meeles on. Olen alati imetlenud inimeste mälu, kes kirjutavad memuaare; see on lihtsalt hämmastama panev, sest ei saa ju oletada, et kõigil oleks täpselt ja järjekindlalt peetud päivikud käepärast või kogu oma korrespondents jne. Aga, õigust ütelda, ega ma ei suuda memuaare hästi usaldada, ma ikka arvan, et seal on suur osa luulet ja fantaasiat. Memuaarid minu arust on nii, nagu Goethe omi memuaare pealkirjastas: "Dichtung und Wahrheit" ["Luule ja tõde"], Dichtung esimesel kohal. Aga, võib olla, tuleb see minu umbusk sellest peaasjalikult, et mu enda mälu on kasin ja tahtmatult oletan oma puudulikkust ka teiste omaks. Üks on igal juhul kindel, mina küll ei usalda kuidagi oma memuaare kirjutada.

Kirja eest tänan. Mu hilist vastust palun vabandada!

Parimate tervitustega

Hanno Kompus