Eestlaste saavutusi lääneriikide kõrgkoolides

Sellesse komplitseeritud miljöösse saabusid Teise maailmasõja aegsed eestlastest põgenikud. Hariduse väärtustamine on olnud üheks eesti rahva iseloomustavaks jooneks nii vabas Eestis enne Teist maailmasõda kui ka välismaades põgenikena peale sõda. Eestlasi leidub igas maailma nurgas, ja ülikoolides käivad juba põgenikepõlvkonna lapsed ja isegi lapselapsed. Peab nentima, et need, kes asusid Põhja-Ameerikasse 1940-ndate aastate lõpul ja hiljem, kohanesid üllatavalt hästi. Ei ole vist nimekat ülikooli, kus eestlased poleks kraade taotlenud ja omandanud. Nimekiri on üleslugemiseks liiga pikk. Nimetame näidetena ainult Harvardit, Torontot, Oxfordi ja Heidelbergi. Mitmes USA, Kanada, Saksamaa, Rootsi jne. ülikoolis leidub eesti soost õppejõude. Toome veidi pikema näite Kanadast, sest siin on juhtumisi üks suuremaid pagulaseestlaste ühiskondi välismaailmas, samuti on siin valminud põhjalik uurimistöö eestlaste kohta Kanada ülikoolides. Olev Trässi uurimus [1975] annab üksikasjalise ülevaate eestlaskonnast Kanada ülikoolides aastatel 1950-72. Eestlaste seas oli Kanada kõrgkoolide lõpetajaid juba enne Teist maailmasõda, kuid see arv on võrdlemisi väike. Sõjajärgne põgenike vool tõi suhteliselt järsu ja suure muutuse. Esimesi lõpetajaid pärast Teist maailmasõda leiame juba 1950-ndatel aastatel. Uurimuse autor toob järgneva pildi eestlastest ülikoolilõpetajatest 1950-72 a. jooksul (siin edasi antud veidi lihtsustatud kujul):

Siinkohal võib nentida, et protsentuaalselt on eestlaste ja ülejäänud Kanada ülikoolis õppijate vahel ainult üks ilmne vahe - inseneriteadustes. Träss arvab, et immigratsiooni algaastail oli vilets inglise keele oskus põhjuseks, et siirduti tehnilistele aladele. See ebatavaliselt suur arv eestlasi inseneriteaduskonnas, mis paguluse algaastail suhteliselt väikese üliõpilaste arvu juures andis väljapaistvaid tagajärgi, oli arvatavasti tingitud tookordsest suuremast tahtest ja vajadusest läbi lüüa, kuna perekonnal puudus majanduslik tagatis. Träss (sealsamas, 491-2) lisab: "Samuti omas tollal ja võib-olla ka nüüd teatud tähtsust rahvuslik tunnetus--tahe näidata teistele, kui tublid eestlased on ja mida nad suudavad, ja selle tõttu oldi valmis rohkem püüdma ja tööd tegema kui muidu."

Träss nimetab eesti õppejõude Toronto Ülikoolis. Raamatus käsitletud perioodil (1950-72) oli seal kakskümmend kaks eesti soost õppejõudu järgmistes teaduskondades: ajalugu, arhitektuur, füüsika, hambaarstiteadus, inseneriteadus, kehakasvatus-tervishoid, meditsiin, psühholoogia, slaavi keeled, teater ja õigusteadus.

Kõikjal, kus on olnud suuremal arvul eesti üliõpilasi, on lisaks üliõpilasseltsidele ja korporatsioonidele, mida taaselustasid vastavate Eesti sõjaeelsete koondiste liikmed, organiseeritud ka oma üliõpilaskond. [Antik 1975] kirjutab, et põgenike seas, kes pääsesid vabasse läände, oli üks kolmandik kõikidest Eesti organiseeritud akadeemilise pere liikmetest, mis võimaldas koondada nende ümber noori ja seega organisatsioonidena edasi kesta. Läände põgenes kolmkümmend seitse protsenti mees- ja kolmkümmend kaks protsenti naisorganisatsioonide liikmetest, mis ühtlasi tähendas umbes neljakümmend protsenti korporatsioonide ja pisut rohkem kui kolmekümmend protsenti seltside liikmeskonnast. See üle 2700 isiku ulatuv akadeemiline pere asus esialgu peamiselt Saksamaale ja Rootsi. Kui avanesid väravad ülemeremaadesse, tühjenes Saksamaa eesti pagulastest. Viiekümnendate aastate alguses jaotus väljarändajate vool peaaegu võrdselt Rootsi, USA ja Kanada vahel. Väiksemal määral rändas meie akadeemiline pere Suurbritanniasse, Austraaliasse ja mujale, või jäi ka Saksamaale. Nüüd on mitmed akadeemilised organisatsioonid väga elujõulised ja noorte üliõpilaste ning paguluses ülikooli lõpetanud liikmete hoole all. Nad on tugevaks eesti kultuuri kandjaks võõrsil.

Eraldi tuleks nimetada Toronto Tartu College'it ja Akadeemilist Kodu, Tartu Instituuti ja eesti õppetooli Toronto Ülikoolis [Lillakas 1997].

Tartu College on Toronto akadeemilist peret ühendav keskus. Ühtlasi on ta otsekui sümboliks eestlaste püüdlustest kõrgemale haridusele ja rahvuskultuurile paguluses. Tema Akadeemiline Kodu on andnud aktiivsetele üliõpilasorganisatsioonidele nii peavarju kui ka omavahelise läbikäimise keskuse. Tartu College kui üliõpilaselamu on mittetulundusorganisatsioon. Oma rahalised ülejäägid suunab ta jõudumööda väliseesti kultuurilisele tegevusele. Aastast 1970 saadik on võimaldatud üürivaba ruumide kasutamist kõikidele eesti akadeemilistele organisatsioonidele, Eesti Üliõpilasseltsile Torontos, AKEN-ile, Tartu Instituudile, arhiivile ja kultuuriliste ning hariduslike ürituste korraldajatele. Tartu Instituut tegeleb arhiiviga, raamatukoguga, loengutega, operation bookex'i-nimelise aktsiooniga (kusjuures saadetakse raamatuid Eestisse--2000. a. kevadel näiteks 208 kasti, märgituna 15 raamatukogule--[Aruja 2000] ) jne. Peale selle tegutsevad kolledzhi juures Bibliograafia Klubi ja akadeemiline segakoor "Ööbik". Rahaline ülejääk on suunatud Tartu Instituudile, Eesti Keele Lektoraadile, Eesti Õppetooli Sihtasutusele ja Eesti Õppetöö Fondile.

Üks pagulaseestlaste kultuuriline suursaavutus oli õppetooli loomine (1984) - University of Toronto Chair of Estonian Studies, nüüd Elmar Tampõllu nimeline eestiaineline õppetool korralise professori Jüri Kivimäe juhendamisel. Eesti õppetool on loomulik lisand meie hariduspüüetele ja väärikas järglane Tartu Ülikooli pikaajalistele traditsioonidele Torontos.

Selliste aadete kandjaks on olnud veel Eesti Kultuuri Ühing (Society for the Advancement of Estonian Studies in Canada), mis loodi 1980. a. Simon Fraser'i Ülikooli juures Briti Kolumbias. Vahekord selle ülikooliga lõppes 1986. aastal, kuid ühing tegutseb nüüd Vancouveris väljaspool ülikoole.

Ühiskondlik elu, kaasa arvatud hariduslik protsess, voolib inimisiksust. Kõrgkoolid on üheks ühiskonna vahendiks anda uuele põlvkonnale edasi neid oskusi ja mõtlemise moodusi, mis on vajalikud isiku isikliku ning ühiskondliku tegevuse jaoks. Selles protsessis on mõtlemisvabadus - Sokratese igivana idee - kriitilise tähtsusega, et õieti edutada vaimu vooruslikkuse poole. Põhja-Ameerika haridussüsteemid on ühed kõige arenenumad, et soodustada üksikisiku arengut oma potentsiaalide täiuslikustamiseni, ning samas anda vabalt mõtlevale isikule võimalus hõlpsasti kohaneda ühiskonna nõuetele ja täita enda vajadusi.

Eestlased paguluses vabas maailmas on näidanud oma võimet kohaneda uutes ühiskondades ja samal ajal arendada endi potentsiaale ning edasi kanda oma kodumaa kultuurilisi traditsioone.