Isikud, voolud, saavutused külma sõja hiljemas faasis

Kui 1968. a. sügise rahu andis võimalusi äsja lõppenud Praha tragöödia sisemise tähenduse otsimiseks, jõudis nii mõnigi vaatleja Eestis järeldusele, et tulevik peab olema rajatud kõvemale, sihikindlamale vastupanuliikumisele. Ühel või teisel põhjusel - oli Kanada eestlaskond selel suvel televiisoriekraanidelt, nagu Eestigi, saanud teatud ühiskondlikut süsti? - osutus 1968. a. ka Toronto koondisele pöördepunktiks.

20. septembril koostas uus eestseisus (senioriks Mait Ernesaks, c. 1954/II; subsenioriks Ervin Hopp, c. 1962/KK; scribaks Toomas Tamm, c. 1959/II) läkituse, milles toonitati uue korteri saamise tähtsust, ühtlasi aga tuletati meelde, et tegevus oli jõudnud varemtundmatusse madalseisu:

Armas vil! sv!

Üks organisatsioon on nii tugev, kui palju aktiivsust ja huvi osutavad tema liikmed. Kahetsusväärselt peab nentima, et pärast Prince Arthur'i tänava Korporatsioonide Maja ja konvendi korteri kaotust varem näidatud huvi on vaibunud ja on praegu kõigi aegade madalseisus. Meie lipukirja Ühisus, kindlus, ausus! on küll väljaspoole traditsioonilise tugevusega üleval hoitud, nagu seda tõendab jõuline ja kiiduväärt osavõtt Tartu College'i aktsioonist. Kuid sisemiselt ei ole meil palju millega uhkustada. Koosviibimistest, kuhu ilmub ainult 10-15 vil! sv!, on näha meie ühisuse nõrkus. Meie kindlus raugeb passiivsusega ja meie ei ole ausad oma organisatsioonile, kui ütleme, et perekondlike ja töö-kohustuste pärast meie ei saa 15 korda aastas osa võtta oma korporatsiooni üritustest.

Tuleval aastal loodame asuda oma püsivasse kodusse Tartu College'i hoones ja sellest võib loota uut hoogu tegevusele. Vironia on vanim eesti korporatsioon ja traditsiooniliselt tugevaim. Vironia, EKL'i ja Tartu College'i huvides peame esinema tugevate juhtidena uue kodu tegevuse ja korra väljakujundamisel. Et sellega hakkama saada, peame astuma uude aastasse jõu ja mitte nõrkuse asendist.

Olles lugejale pakkunund konkreetse kümnepunktilise tegevusprogrammi, mis hõlmas mitte ainult oodatavad comment-tunde ning referaatõhtuid, vaid ka telefoni sidepüramiidi loomist ning (pärastises Toronto Vironia elus endasmõistetavaks peetud) informaalseid supeesid - lõpetas uus eestseisus oma neljaleheküljelise üleskutse nüansseeritud optimismiga:

Kuigi praegu osavõtt tegevusest on kõigi aegade madalseisus, on huvitav märkida, et viimasel ajal nooremate seltsivendade aktiivsus on suhteliselt suurem vanematest. See on kiiduväärt, kuid meie liikmeskonna suurus ei ole küllaldane, et niisugusel alusel säilitada aktiivsust. Noored muidugi kindlustavad iga organisatsiooni tuleviku. Kuid selleks vajavad nad meie vanemate liikmete juhatust ja toetust. Meie noorematele liikmetele, kes ei ole end veel sisse elanud konvendi ellu, ja neile vanematele liikmetele, kes on viimasel ajal eemale jäänud konvendi üritustest, eestseisus tahab käesolevaga meelde tuletada, et neil on Torontos 50 tõsist sõpra ja seltsivenda. ...

Armas seltsivend - ilmu välja ja vaata oma sõpru tööhoos!

Töötulemused ei lasknud kaua oodata. 5. novembril kirjutas uuele seniorile tema onu vil! Woldemar Ernesaks (c. 1923/II):

Kallis Mait, paar päeva tagasi sain Sinu isalt [vil! Evald Ernesaks, c. 1924/II] kirja koos rikkaliku materjaliga Vironia suhtes. Sellest selgub, et oled erakorraliselt suurt ja viljakat tööd teinud Peakoondise ridade koondamisel ja selle tegevuse reorganiseerimisel. Tõsiste sõnadega koostatud apellatsioon üldisele apaatsusele on esialgu vilja kannnud. Üheksa uut rebast sel õppeaastal ja seda veel pagulusolukorra tingimustes - see on ise juba suursaavutus! Soovin Sulle, Su eestseisuse kaaslastele ja kogu konvendi ametkonnale südamest õnne. Olgu kogu teie tegevusaasta edurikas ja kulgegu see kõigi kavade kohaselt. Palju tähtsam siinjuures on aga asjaolu, et üks apaatsest väsimusest tuhmunud ühiskondlik ring on ärganud uuele elujõule, kus iga üksik liige oma panusest ja tegevusele kaasalöömisest tõsist rõõmu tunneb. Kus ta jälle uuesti veendub, et on õnn kuuluda organisatsiooni, kus arendatakse sügavat sõprust ja seltsivendlikku kokkuhoidu, kus lugu peetakse tõelisest väärikusest ja kus moraalsed tõekspidamised on alati olnud vankumatud.

Üheksa rebase värbamist pühitseti ka avalikumalt, laulus:

Rebast nägin ma
ja rebast nägid sa
Konvendis vist üheksa rebast korraga! 
:,: Ai-oi-ai-aa! Tiralla-laa! 
Kas Olderman neid jõuab lugeda?:,:

Rebast hüüdsin ma
ja rebast hüüdsid sa 
kuid rebane läind koju tuupima! 
:,: Ai-oi-ai-aa! Tiralla-laa! 
Kas Tartus oleks võind seda uskuda?:,:

Nurka läksin ma
ja nurka läksid sa
Nurgas üheksa rebast, värvikandja ka 
:,:Ah-oi-ai-aa! Tiralla-laa!
Üks, Kaks, Kolm - välja juua:,: 

Kolme aastaga, tänu edaspidiselt noortele, tugevatele eestseisustele - seniortoolis tegutsesid pärast Mait Ernesaksa Arne Randsalu (c. 1960/II) ning Ervin Hopp - kasvas Toronto koondis neljakümne neljalt liikmelt viiekümne viiele.

Alatest 1970. a. oli Toronto koondis oma tänapäevani kasutusel püsinud ruumis Tartu College'i ülemises keldris, sisuliselt just väljaspool University of Toronto põhjapoolset piiri. Ruum, kuigi hubane, ei tundunud (tänapäevalgi ei tundu) suur olevat. Vaid erakorralistel puhkudel, näiteks aastapäeva komerssil, võeti kasutusele Tartu College'i suurem, esinduslikum keldrisaal. 1980datel aastatel nuputati ruumi nappuse üle, kartes, et 2000. a. on Toronto koondises tublisti üle 200 liikmet. Kaheksaliikmeline komisjon aga, olles olukorra luubi alla võtnud, esitas arvamuse, et soovitav oleks jääda paigale. (Arvamus muide osutus reaalseks: kuna uue aastatuhande alguses oli Toronto koondisel umbkaudselt 140 liiget, mitte 200, ja kuna enamik neist ilmus harva konventi, ei osutunud ruumipuudus ajavahemikul 1970-2000 kriitiliseks.)

Ehkki noorem põlv oli 1970ndatel ennast maskma pannud edukate eestseisuste näol, olid vanemad coetused valmis kulissidetaguste nõuannetega. Vanema põlve suhteline tähtsus suuremate asjade ajamises ilmneb 1970. a. juubelipidustuste korraldava komitee koosseisus: ennesõjaaegsest epohhist vil! vil! Nigul Virro (c. 1932/II) ning dr. Roman Toi (c. 1936/II), hilisematest coetustest vil! vil! Vello Muikma (c. 1948/II), Uno Tamm (c. 1953/II) ning Toomas Saar (c. 1955/II), kõige nooremast põlvest vaid Ervin Hopp. Samuti peakoondise vanema ameti täitmine näitas vanema põlve tugevat aushoidmist. Esimeseks peakoondise vanemaks valiti Nigul Virro (kes oli muide silmapaistvalt tegev Vironia elavnemises 1968. a.). Teda asendas 1973. a. samast põlvest Voldemar Ernesaks. Järgmisteks peakoondise vanemateks valiti vil! Jüri Elken (c. 1934/II) ja vil! Valdeko Alajan (c. 1933/II - liigutav hetk tervele koondisele oli tema lihtliikmeks saamise viiekümnenda aastapäeva tähistamine hõbepeekri kinkimise näol, ühes õnnejoomisega). (Suurem kaadrivahetus saabus alles Hirvepargi ajastul. Valdeko Alajani asendas Vello Muikma, kes, olles küll omanud selgeid kogemusi Eesti haritlaskonnast enne sõda, oli viroonlaseks saanud alles varapaguluses, Rootsis. Pärast Vello Muikmat oli amet ilmselgesti noorema põlve valduses, kuna esiteks valiti vil! Toomas Koger, c. 1976/II, ja pärast teda Arne Randsalu.)

See uljate noorte tudengite sissevool, mis iseloomustas Toronto koondise elu 1970ndatel, rauges 1980ndatel. Koondise elu muutus kainemaks, kuna tudengivempe asendasid noorte isade töö- ja perekonnamured. Nihe Toronto Vironia demograafias ilmnes muuseas perekondlike jõulupuuõhtutel: varasemate väiksemate jõulupuude asemel nüüd mitukümmend last koos vanematega, jõuluvana kenasti koormatud pakkidega (ja toetatud oma kasvavate kohustuste juures tugevama joogi sõõmudega, kusjuures jõulumemm osutus teretulnud korrapidajaks-saanisohvriks).

Toronto Vironia tegevuskava osutus külma sõja viimasel kahel aastakümnel eriti mitmekesiseks. Juba varem harrastatud võrkpalli, bridzhi ja male kõrvale hakati korraldama squashi- ning golfiturniire (traditsioon, mis on ka jäänud kestma tänapäevani, kus male ja bridzh on tavalisest koondise kalendrist kadunud). Talvised suusaväljasõidud ulatusid kasvõi Vermonti mägedeni. Suvepäevi peeti, nagu varem, Toronto Vironiale nii sügava sümboolse tähtsusega Kalmide talus. Nüüd ka nauditi, ühiskonna kasvava jõukuse juures, Toronto eestlaskonna jõuliselt arenenud suvilakultuuri. Üldist aplausi pälvis näiteks Honey Harbouris toimunud veesuustamisgümnastika, kus kolm värvikandjat teklites-frakkides, rapiirid käes, alustasid oma suusaretke vil! Uno Koogi (c. 1939/II) suvilast, jõudsid kuivalt Ervin Hopi suvilani välja. 1983. a. tehti koguni aukummardus jahikultuuri poole, kui peeti daamenkaffee 60-jalase "Nelvana" pardal, Ontario järvel - daamid valgetes kostüümides, nagu meresõidul soovitav, nende kavalerid vironialikult värvides.

Suuremate väljasõitude hulka kuulusid sündmusterohke retk New Yorki, erakorraliselt tõrksa bussiga, ning Montréali 1978. a. kevadkommersi kaasategemine (kusjuures kümme-kakskümneline kontingent siirdus itta rongiga). Nende suuremate väljasõitude kõrgpunktide hulka kuulus vaieldamatult 1987. a. aprillis lend Grand Bahama saarele, Jack Tar Village kuurorti. Vironuseid ja perekonnaliikmeid oli kokku umbes kakskümmend viis. Kuna osavõtumaks kattis kõik kulud, tehti oma parim piletihinna väärtuse kättesaamiseks. Võimalik edumärk neis püüdlusis oligi kuurordi jäädav sulgemine umbes aasta aega hiljem.

Tavalise kalendri kõrgpunkt oli, nagu alati ja kõikjal Vironia ajaloos, aastapäev. Liikmeskonna kasvav jõukus vaadeldaval epohhil võimaldas perekonnaõhtute bravuurset pidamist, mitte ainult Tartu College'i koduseks saanud suurruumis, vaid kaugemal linnas - Ontario Place'i Trilliumi restoranis, McLean Estate'is, Fantasy Farm'is, Poola majas, Board of Trade klubis ja koguni Toronto ainsas lossis, Casa Lomas. Tartu College'is peetud pidustustel püstitatud olümpidest ei puudunud akordionimuusikat. Ka võis ilmneda (see, praegu sosistatakse, just vana Tartu põlve eestvedamisel) lumesadu, nagu suurmägede mikrokliima tingimustes normaalne.

Suurte juubelite kavad nõudsid erilisi pingutusi. Perekonnaõhtuteks valiti eri lokaale - 1970. a. Inn on the Park'i Park Ballroom (250 osavõtjaga), 1975 ning 1980 Harbour Castle, 1985 Four Seasons Regency Ballroom. Kulmu võis kergitada kasvõi balli jookide arve juures, mis oli 1980. a. $5719.56, 1985. a. koguni $10461.63. Juubelite rebasteatrid aitasid iseloomustada oma ajajärku: 1975. a. mehhiko kübaratantsu nubmer minginahksetes kostüümides (kusjuures tantsu tegid kaasa ka Venetsueelast kohale tulnud, USA-s lihtliikmeiks võetud, reb! reb! Hillar ja Ilmar Orav), 1970. a. troika tirimine ballisaali "Raha paneb rattad käima" saatel. Laulu sõnad läksid ka otseses mõttes täide, kuna hetkeks kinnijäänud troika tõmbas balliukse hingedelt ära. Paranduskuluna tuli pärast hotellile maksta $300, ehk tolle aja Toronto tingimusis paari nädala palk.

Pühalikumad sellistest fanfaaridest on mälestused juubelipidustuste vennastustest University of Toronto Hart House'i suursaalis. Kes Põhja-Ameerika tegelikkusega tutttav polnud, oleks arvanud, et see katedraalilaega lossisaal, oma tinatatud akendega, oma puupaneelidega, oli siis rajatud, kui Mustpeade maja ja Niguliste kirik noored olid. Tegelikult oli aga Hart House oma Oxbridge-gooti võluga umbes samaealine, kui tollal ammugi mitte oma esimesse sajandisse jõudnud Eesti Vabariik. Nooruslikkust reetiski ülikooli vappide rida kamina kõrval: peale Warsaw, Helsingfors ja Dorpat esines fraktuuris veel ajalooliselt väga ajutine Petrograd. Kogu oma võltsgootilisusega suutis see miljöö Vironiale pakkuda Toronto ärikultuse kiusteks midagi vaikset, ehtsalt euroopalikku, tõsist.

Viroonlaste osavõtt laiema eestlaskonna elust oli endiselt hoogne. Kui näiteks Torontos toimus 1984. a. ESTO, siis marssis Vironia jõuliselt kaasa Eestile vabadust nõudvas rongkäigus, värvides, lipuga. Järgmisel päeval kogunes Hart House'i üle saja viroonlase.

Sellele soliidsele alusele kirjastamises, mille rajas Toronto koondis oma veidi optimistlikult nimetatud "aastaraamatutega" Nr. 1 1956. a. ning Nr. 2 1961. a., ehitati 1972/73 õppeaastal juurde "Aastaraamat Nr. 3" näol. Kolmas aastaraamat oli oma kahest eelkäijast märksa tüsedam, koguni arhitekt Toomas Tamme kaunistatud kõvades kaantes. Toimetuse kolleegiumi moodustasid Nigul Virro (kelle selle ettevõtte juures omandatud kogemused ostusid võtmelisteks 1990. a. veelgi tähtsamas juubelialbumi töös), Vello Muikma, Uno Tamm (c. 1953/II) ja Tarmo Heyduck (c. 1968/II).

Uues aastaraamatus domineerisid Riia põlve mälestused. Koordineerijad ei varjanud saatesõnas oma pahameelt: "Vastupidiselt Aastaraamatu nr 3 toimetuse kavadele ..., trükkimiseni jõudes teos kujunes veelkordselt vanema põlve panuseks Vironiale. Kahtlemata on see pettumuseks kõigile, kes ootasid noorema põlve jõulist vaimvalangut." Tänapäeva lugeja saab aga olla tänulik, et Riia põlv ennast nii jõuliselt maksma pani kirjasõnas oma maise teekonna viimasel võimalikul hetkel. (Mitte naiivsest pieteeditundest aetuna, vaid head suletööd käibel hoides, on käesoleva juubelialbumi toimetus otsustanud ära tuua küllaltki palju nondest manalasse varisenud autoritest käesolevatel veergudel. On keegi näiteks üldse, kunagi, maakeeles kirjutanud nii heatahtliku-iroonilise huumoriga mõne kõrgkooli prohvessorihärradest, kui seda tegi Riia Polütehnikumi kulul 1972. a. aastaraamatu autor vil! Hanno Kompus?)

Aruanne 6. veebruarist 1973 annab aimata, kuivõrd olid Toronto ja Rootsi tolleagses Vironia peres domineerivad. Toronto, pidades oma valduses umbes 110 eksemplari, tegi järgmisi saadetisi:

• Rootsi koondisele 139 eksemplari; veel üks eksemplar otse vil! Peter Liebus'e (c. 1908/II) lesele

• Montréali koondisele 48 eksemplari; veel üks eksemplar otse vil! Hanno Kompusele (c. 1909/II), üks otse Edgar V. Saksale (c. 1928/II)

• USA idaranniku koondisele 84 eksemplari; veel üks eksemplar otse vil! Eduard Eermele (c. 1906/II)

• USA lääneranniku koondisele 48 eksemplari

• Austraalia koondisele 36 eksemplari

• Saksamaa koondisele 28 eksemplari

• Venetsueelasse 5 eksemplari

Peatselt, 1975. a., valmis Toronto koondise egiidi all uus teos, riia-aegsete biograafiline leksikon "Album vironorum". Töö sai aga oma alguse Montréalis, vil! Edgar V. Saksa 12. juuni 1969. a. ringkirja väljasaatmisega. Põhilise materjali kogumise viis läbi Peter Liebus Stockholmis, kes enne oma surma 1973. a. andis oma töötulemused üle Toronto 1971. a. jaanuari otsustega moodustatud toimetusele.

Rahvatarkus teab seletada, et kus kakskümmend eestlast, seal kakskümmend üks erinevat seisukohta. Niisiis ei ole ime, et nagu kolmas aastaraamat, nii ka "Album vironorum" tekitas omajagu pahameelt - seekord küsimuses, kas ometi ei tehtud liiga sügav kummardus ühe teatud Riias võrsunud viroonlasest pagulaspoliitiku, liiga madal kummardus ühe teatud asutajaliikme ees. (Kummarduse sügavusi mõõdeti ühes Vironia koondises joonlauaga, võrreldes leksikoni kahe antud viroonlase lugude veerupikkusi.)

Tänapäeva lugejale on aga "Album vironorum" kahel eri põhjusel sügavalt teretulnud: esiteks annab ta selge pildi mitme Riia mehe käekäigust, koguni mõttemaailmast (kahjuks küll puudub selgitus 1918. a. novembri patsifist Pinkofist); teiseks on ta malliks edaspidisteks biograafilisteks ettevõteteks Vironias, nagu selleks on juba saanud 2000. a. Eestis välja antud "Album vironorum II".

Murelapseks läbi aastate oli võimalus, et eri mehed laulavad hästiarmastatud cantusi mälu järgi eri sõnadega. 1978. a. aga võttis vil! Uno Koogi (c. 1939/II) töörühm - Kooki abistasid vil! vil! Harry Toi (c. 1938/II), Jaan Reitav (c. 1970/II) ja Toomas Marley (c. 1971/II) - oma õlgadele uue cantusbuchi valmistamise. Raamat ilmus Vironia kaheksandaks juubeliks.