Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
KVALITEEDIKONTROLLID: MUREPUNKTID: !_kontrollida keelt
Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Vil! prof. Aadu Ritsole jutuajamine vil! Karl Pärliga 1940. a.: kas korporatsioon on likvideeritud jäädavalt või mitte? Pärl oli pessimistlik ja arvas, et Vironia on päästmatult kadunud. Ritso seda seda mõtet ei jaganud.
Neli aastakümmet hiljem sai Tallinnas järk-järgult selgemaks, et punakaru jõud oli raugemas, et ta ei suutnud enam kõike kontrollida. Niisiis näiteks lõunatas vil! Ritso ühes lauas Tallinna Tehnikaülikooli sööklas kahe juhusliku üliõpilasega, kes vestlesid korporstaioonide olemuse ja kommete üle. Ritso sekkus nende väitlustesse, poisid sattusid nii vaimustusse, et tekkis raskusi selle keskustelu lõpetamisega.
1988. aastaks oli tekkinud üliõpilasgruppe erialade või koolide vilistlaste kaupa, kes püüdsid matkida üliõpilaskorporatsioone. Nii tundsid Vironiasse astumise vastu huvi mõned grupid in corpore, sealhulgas ka naised. Vironia vilistlaskogul tekkis konkreetsem kontakt üliõpilastega TTÜ dotsent Leo Õispuu (vil! Paavo Õispuu kauge sugulane) kaudu, kes töötas vil! Harri Esopiga ühes teaduskonnas.
Esimest protokollitud koosolekust 14. novembril 1988. a. "Rae" restoranis võttis osa üksteist vilistlast.
Oma 23. jaanuaril 1989 Tallinnas peetud üldkoosolekul võttis Vironia Vilistlaskogu vastu otsus jätkata avalikult-ametlikult tegevust, mis oli alates 1940. a. okupatsioonivõimu poolt sunniviisiliselt peatatud. Võeti vastu korporatsioon Vironia Vilistlaskogu põhikiri, mille allkirjastasid esimehena Harry Esop, abiesimehena Karl Kristenbrun ja kirjatoimetaja-laekurina Endel Kullamaa. Koosolek toimus jätkuva ohutunde tingimustes. Liiga värsked olid veel haavad: mäletati mahalastud ja Venemaa kinnipidamiskohtades surnud kaaslasi; mäletati Siberi vangilaagrites ja asumisel viibitud aastaid, millele ainuüksi Vironiasse kuulumise eest lisati harilikult veel viis aastat; mäletati poliitilist tagakiusamist ja õiguste imestamapanevalt laialdasi piiranguid kodumaal, mis kestsid kuni viimaste aastateni. Vironia taasavalikustamise koosolek Eestis toimus pärast lauluväljaku suurüritust, kuid enne sinimustvalge lipu heiskamist Toompeal. Koosolek toimus kompartei ja komsomoli pidurdamatu lagunemise, kuid KGB ja okupantide jätkuvate ähvarduste tingimustes.
"Korporatsioon Vironia" ja "Korporatsioon Vironia Vilistlaskogu" põhikirjad registreeriti (seega kinnitati) Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu täitevkomitee otsusega nr. 57, 23. veebruarist 1989. a.
Eestis kuulus Vironia liikmeskonda 1990. aastal kokku 80 isikut, neist 42 vilistlast. Vilistlasteks loeti muuseas neid, kes olid aastaid koos käinud Kadrioru kohvikutes ja mujal ning osalenud pärjakassas. Noorliikmeteks võeti peamiselt Tallinna Reaalkooli lõpetajaid, kes olid omavahel tihedas läbikäimises. Olulise panuse andis suurte ürituste läbiviimisel ja nooret liikmete abistamisel vil! Avenier Aksel.