Chapter 54. [TRÜK=0%] Märkmeid Münchenis veedetud ajavahemikust Leo Kuus

Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)


REDIGEERIMISE KROONIKA
* 20010816T165349Z 
  __{t.karmo} kandis filoloog {p.sarevet}-i parandused SGML-allikasse

KVALITEEDIKONTROLLID
!_{tkarmo} kontrolligu, kas Anti-Bolshevik Block või Bloc of Nations
  (_Internetis proovida akronyym ABN)
  __TEHTUD
!_{tkarmo} katsugu kontrollida INCORPORE
  __TEHTUD
    __Internet (google) ei anna tulemusi 
!_{tkarmo} kontrolligu, kas Anresen või Andresen või midagi muud
   __TEHTUD
      __Internet (google, ka pealiskaudne www.vm.ee) ei anna tulemusi
!_{tkarmo} kontrolligu yldist soravust SGML-allikas, ekraanilt
  __TEHTUD
!_{tkarmo} kontrolligu autori käsikirja vastu, 
  töötades Linux PostScript poognatelt 
  __TEHTUD@20001217T032736Z
!_filoloog {p.sarevet} kontrolligu keelt
  __TEHTUD@20010725

MUREPUNKTID:
!_{tkarmo}->{lkuus} kontrolligu, millesse coetusesse kuulus
  {osvald.mitt}
  (_alb1990 annab nii 1926/II kui ka 1935/II)
!_{tkarmo}->{vmuikma} saagu andmeid {lkuus}-e authorblurb-i elemendiks
!_{tkarmo} kontrolligu allikate analyysist, mida VEEL meil on olemas
  Müncheni teemal

Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse plaatide valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)

Kui ma pärast mitmekuulist ettevalmistust Välisministeeriumis ja nädalaajalist töötamist Berliini saatkonnas ühel 1938. a. oktroobrikuu päeval Müncheni jõudsin, et meie konsulaadis sekretärina tööle asuda, elas Münchenis juba Osvald Mitt, kes oli end sealses tehnikaülikoolis immatrikuleerinud.

Hiljem õppisin tundma Paavo Jüri Õispuud. Ta oli kuulunud coetusesse 1918/II, kuid oli hiljem Vironiast eemale jäänud. Saksamaal oli ta Müncheni Kunstiakadeemias õppinud ja ühe sakslannast lesega abiellunud, kelle abikaasal oli Passaus telliskivivabrik ja suur talu Frasdorfis Rosenheimi lähedal. Olin tihti viibinud nende külalislahkes kodus üksi või koos teiste kaasmaalastega.

Münchenis oli tol ajal meie aukonsuliks Bremenist pärit ärimees Georg Stisser, kes oli ka meie kodumaad külastanud. Minu eelkäijaks oli olnud Eenpalu sugulane Bernhard Eenpalu. Töötasin konsulaadis enne lõunat, mis andis mulle võimaluse ülikoolis töötamiseks, kuna oli kavatsenud Ludwig Maximiliani nimelises ülikoolis promoveerida. Ülikoolis võttis prof. dr. Adolf Weber mind lahkelt vastu, seda enam, et tema endine professor Heinrich Dietzel oli möödunud sajandi lõpul Tartu Ülikoolis professoriks olnud.

München oli aegade jooksul paljudele välismaalastele kodulinnaks kujunenud. Sellele aitas kaasa baierlaste omane mugavus, ilus Alpide eelne loodus ja kuningas Ludwig I ning tema järeltulijate soov muuta München linnaks, mis kunstiga üle Saksamaa silma paistaks. Siin võiks nimetada ka elanike tolerantsust, mille tõttu Müncheni tehnikaülikool oli kujunenud Saksamaal ülikooliks, kus kõige enam välismaalasi õppis.

Kodumaal ülikooli lõpetanud ja Münchenis edasi õppivate noorte eest kandis hoolt Auslandsamt der Dozentenschaft. Selle asutuse abil oli mul võimalik lugematuid kontserte ja üritusi külastada ning ekskursioonidest osa võtta, aga samuti mitmesugustel konverentsidel - näiteks Breslaus ja Viinis - viibida.

Minu Münchenis olles tuli enne sõda Müncheni meie b!vil! Gustav Simulsoni (c. 1927/II) abikaasa, kes täiendas end kunstiakadeemias. Samal ajal oli Münchenis ka minu onupoeg Voldemar Reinok (c. 1929/I) koos abikaasaga, olles BMW juures praktikal.

Vahepeal otsustas konsul Stisser oma äri Münchenis likvideerida ja Reinimaale siirduda. Õispuu oli aukonsuli kohast huvitatud, et oma positsiooni välismaalasena kindlustada. Meie Välisministeerium oli sellega nõus ja küsis Saksamaalt sellekohast nõusolekut. Võttis üle poole aasta aega, enne kui see kohale jõudis.

Õispuu käis kodumaal ja tuli sealt tagasi uudistega, mida me mujalt ei kuulnud. Tema sõnade järgi loodeti Toompeal, et venelased baaside lepingut täidavad ja liitlased sõja võidavad. Sel juhul nõuaksid liitlased endi huvides venelastelt, et nad pärast baaside lepingu tähtaja möödumist oma väed baasidest välja viivad.

1940. aasta suvel kutsuti mind kuuks ajaks Berliini saatkonda. Seal oli tol korral saatkonna nõunikuks meie vilistlane Albert Tattar (c. 1920/II) ja esimeseks sekretäriks Aleksander Massakas (c. 1925/I). Minu ülesandeks oli baltisakslaste ümberasumise aktsiooni raamides aidata kaasa Saksamaal asuvate baltisakslaste taotlustele lahkuda Eesti kodakondsusest. Nõusoleku Eesti kodakondsusest lahkumiseks andis Vabariigi Valitsus. Minu ülesandeks oli samuti olla abiks saatkonna likvideerimisel ja ma ei unusta kunagi, kui kurb oli näha, kui saatkonna ametnikud endi laualaegastesse pikkade aastate jooksul kogunenud materjali läbi vaatasid.

Minu Berliinis olles kutsuti vil! Tattar Tallinna nõupidamisele. Ta sõitiski kodumaale, kuid kui nõupidamine ülekuulamiseks osutus, õnnestus tal ühel nädalalõpul Saksa saatkonna abil ühel Saksa laeval põgeneda. Müncheni tagasi jõudes sain diplomaatilise postiga saatkonda toodud ja sealt konsulaatidele edasi saadetud viie punase pitsatiga varustatud välisminister Andreseni allkirja kandva kirja, milles teatati, et Albert Tattar on kodumaalt Saksamaale põgenenud ja ta tuleb kinni võtta ning "elusalt või surnult Saksa võimudele üle anda."

Kui Eesti oli Moskvas "ametlikult" Nõukogude Liidu liiduvabariigiks vastu võetud, tuli meie peakonsulaadilt Berliinis käsk kogu konsulaadi vallas- ja kirjavara Nõukogude Liidu peakonsulaadile Berliinis ära saata. Otsustasime seda täita ja saatsime konsulaadi sildid, raamatud ja templid postiga Nõukogude Liidu peakonsulaadile. Lipp ja president Pätsi pilt jäid konsul Õispuu kätte.

Õispuu ei näinud Saksamaal endal enam tulevikku. Ta müüs telliskivivabriku Passaus ja talu Frasdorfis ning sõitis koos abikaasa ja tütre Ainoga Argentiinasse.

Mina viisin Müncheni ülikoolis alustatud doktoritöö lõpule ja promoveerisin 1941. aasta veebruaris. Minu doktoritöö teemaks oli Das bilaterale System im zwischenstaatlichen Handel, mis magna cum laude vääriliseks tunnistati. Pärast ligi kolmekuulist intensiivset koha otsimist astusin revidendi abina ühe audiitorifirma (Deutsche Allgemeine Treuhand AG - DATAG) teenistusse, mis tegeles aktsiaseltside bilansside revideerimisega. Töötasin seal kuni 1945. a. sügiseni.

Sündmused kodumaal puudutasid paratamatult ka Münchenis asuvaid eestlasi. Kuna raha saamine kodumaalt katkes, otsustasid paljud üliõpilased kodumaale tagasi pöörduda, kuna teised püüdsid õppetöö kõrval teenistust leida.

Kui Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõda puhkes ja venelased kodumaalt välja tõrjuti, pöördusid paljud nn. järelümberasujad, kes 1940. a. alul Saksamaale olid saabunud, tagasi kodumaale. Nende hulgas oli ka minu onu vil! Villem Reinok (c. 1902/II), tema abikaasa ja tema poeg Leo (c. 1933/II), kuna tema vend Voldemar (c. 1929/I) oli juba varem kodumaal vahistatud. Teised paigutati omal alal ametisse, nagu meie vil! Peeter Orle (c.1908/II), kes koos abikaasa ja tütre Astridiga Müncheni saabus ja kuni sõja lõpuni Müncheni raudteevalitsuses Reichsbahnrat'ina töötas.

Osvald Mitt oli vahepeal tehnikaülikooli lõpetanud ja soovis arhitektina oma teadmisi kodumaal rakendada. Ta sõitiski kodumaale ja töötas Omavalitsuse juures kuni ta üldise põgenike lainega 1944. a. sügisel koos abikaasaga Saksamaale tagasi tuli. Varsti pärast Miti lahkumist saabus Müncheni Ants Elken (c. 1935/II), et tehnikaülikoolis oma Helsingis pooleli jäänud õpinguid arhitektuuri alal lõpule viia.

1943. a. sügisel avanes mul võimalus pärast ligi viieaastast eemalolekut kuuks ajaks kodumaale puhkusele sõita. Leidsin, et kodumaa oli vahepeal paar sammu Ida poole nihkunud ja tundsin end seal vähem vabana kui Münchenis olles.

Üldise põgenike lainega jõudsid ka minu omaksed, ema ja õed ja õetütar, 1944. a. septembris Nürnbergi, kus ma vahepeal töötasin. Minu noorema õe mees sv! Edgar Teder (c. 1933/II) oli enne nende põgenemist mobiliseeritud. Mul õnnestus neid ühel alusel Münchenist maale evakueeritud naiste ja lastega Berchtesgadeni lähedale paigutada.

Sõja lõpul oli sadu eestlasi Müncheni kogunenud ja UNRRA poolt loodud laagrites peavarju leidnud, kuid oli ka neid, kes eelistasid erakorteris elada. Kõigi nende käekäik oli olnud väga värviküllane. Tahan siinkohal mainida vaid perekond Mathiesenit, ema ja kaht poega, kes Tallinna Prantsuse Lütseumis olid käinud. Nad olid Baieris koos teiste Idast tulnud põgenikega ameeriklaste poolt kinni võetud ja kodumaale teele saadetud rongi paigutatud. Kui rong õhtul Müncheni Ostbahnhof'is peatus, nõudis noorem vend Erik, et ta Taani kodanikuna oma konsuliga rääkida saaks. Kui Ameerika sõdur sellest soovist oma ülemust informeerima läks, põgenesid nad rongist jaama ees asuvatesse jooksukraavidesse, mis pommirünnakute kaitseks olid kaevatud. Nad kutsusid ka üht teist eesti perekonda kaasa, kuid need otsustasid rongi jääda, kuna nad endi kohvreid kätte ei saanud. Mathiesenid veetsid öö varjendis ja tulid hommikul vabade inimestena Eesti Komiteesse.

Meie eelviimasesse coetusesse kuulunud Harry Toi (s.o. c. 1938/II) tuli Müncheni oma naise, tütre ja naise õega. Tema abikaasa sai varsti koha Ameerika sõjaväevalitsuses ja tema abil sai vastloodud Eesti Komitee dokumendi To whom it may concern, milles öeldi, et endisele korp! Alemannia'le kuulunud hoone, Kaulbachstrasse 20, antakse eestlaste kasutusse.

Esimeseks Müncheni Eesti Komitee esimeheks valiti 1945. a. sügisel skulptor Rudolf Saaring. Peagi tekkis tal tüli kodumaal "Vanemuise" teatris kostümeerijana töötanud Silvia Leituga. Saaring sai tema vastu tegelikuks ja tekkinud tüliküsimuse lahendamiseks kutsuti kokku uus koosolek. Mind valiti koosoleku juhatajaks ja uueks esimeheks, millist kohta ma kuni USA-sse väljarändamiseni täitsin. Harry Toi valiti üheks juhatuse liikmeks.

Müncheni Eesti Komitee ülesandeks kujunes erakorteris asuvate kaasmaalaste huvide kaitsmine, et nad mitte mõnest väljarändamise skeemist eemale ei jääks, neile isikut tõendavate dokumentide hankimine, milleks neid politseijaoskonnas, kuhu Komitee kuulus, ajutiselt sisse kirjutati. Edasi sõjavangide abistamine, kellest mitmed pärast vabanemist Komiteele kuuluvasse majja elama asusid. Samuti mitmesuguste, peamiselt Rahvusvahelise Punase Risti Müncheni osakonna poolt, saadud, originaalselt liitlaste sõjavangidele saadetud pakkide välja jagamine.

Vabariigi aastapäeva ja Võidupüha tähistati sellekohaste aktustega. Olgu öeldud, et Müncheni Ooperis kontsertmeistrina töötanud Hubert Aumere ei keeldunud kunagi meie aktustel esinemisest. Ühel juhul oli Aumerel ja tema klaverisaatjal tekkinud ülikooli aulas toimuva kontserdi eel raskusi klaveri saamisega. Sel juhul anti Komitees asuv Steinway tema kasutusse, mis läbi akna välja tõsteti ja lähedalasuvasse ülikooli viidi. Meie kunstnikke ja kirjanikke kutsuti sageli Münchenisse esinema. Jumalateenistusi pidas õpetaja Aleksander Abel Geislingenist. Kunstnik Endel Kõksi algatusel korraldati Komitee ruumides Geislingenis ja Münchenis asuvate eesti kunstnike näitus, mis oli mõeldud ka Saksa publikule.

Lõpuks tuleks mainida ka eestlaste esindamist nii IRO, sõjaväevalitsuse, Saksa ametiasutuste ja Rahvusvahelise Punase Risti kui ka mitmesuguste põgenike poolt loodud rahvusvaheliste organisatsioonide juures. Viimased asusid Münchenis ja kuna meie Ameerika tsooni eestlaste keskus asus Geislingenis, tuli meil nendest tihti osa võtta.

Siinkohal tuleks mainida ukrainlaste poolt juba enne sõda loodud ABN-i (Anti-Bolshevik Bloc of Nations). Olime seal vaatlejatena, mis tähendas, et me nende koosolekust, aga mitte juhatuse valimistest, osa võtsime.

Saksamaal pärast sõja lõppu asuvate rahvuste kesksed organisatsioonid asutasid poolakate algatusel tipporganisatsiooni INCORPORE (International Committee of Political Refugees and Displaced Persons). Ene üldist väljarändamist kuulusid sinna üle kahekümne rahvuse keskorganisatsiooni. INCORPORE ülesandeks oli põgenike olukorra parandamine, väljarändamisele kaasa aitamine, põgenike kultuuriliste saavutuste tutvustamine liitlastele ja sakslastele ning omavahelise koostöö süvendamine. Poolakate ettepanekul oli vastu võetud põhimõte, et kõik IRO teenistuses olevad põgenikud asjajamisel kõiki teise rahvusesse kuuluvaid põgenikke samuti nagu oma rahvusest põgenikke kohtleksid.

Kui mõni IRO ametnik küsis, miks venelased sellesse organisatsiooni ei kuulu, toodi ette, et venelastel ei ole paguluses ühist keskset organisatsiooni ja et nad ei soovi ühel alusel töötada koos rahvusgruppidega, kes on nende kodumaal allutatud. Armeenlased kuulusid vormiliselt sellesse organisatsiooni, kuid ei võtnud tema tööst kunagi osa. Kõik nende väljarändamise probleemid lahendati nende USA-s asuvate kaasmaalaste poolt.

Olin 1949. a. selle organisatsiooni peasekretäriks. Minu eelkäijaks oli poolakas ja andsin oma ameti üle slovakile. Minu ajal oli presidendiks üks Ungari advokaat.

Aeg-ajalt oli mul võimalik väga huvitavate inimestega kokku puutuda. Mäletan metsavendi, kel oli õnnestunud kodumaalt põgeneda ja kes lõpuks Müncheni jõudsid. Ühel juhul tuli meie Komiteesse üks endine Riigikogu liige, kelle nime olen unustanud. Ta oli Kuusineniga Nõukogude Liidus ühes vanglas istunud samal ajal, kui Helsingis ilmuv kommunistide ajaleht oli kirjeldanud, kuidas Kuusineni pidulikult Nõukogude Liidus vastu võeti.

Kuid vahel tundsime, et meie vaenlane ei ole meid ka siin rahule jätnud. Kord tuli Komiteesse Saksa posti kaudu tagasi tulnud kiri, mille keegi oli minu nimel ühele vahepeal mujale siirdunud laagri elanikule saatnud. Kiri kubises informatsioonist minu mitmesuguste olematute sugulaste kohta, olles ilmne näide primitiivsest koodist.

Kord näitas mulle üks Erendi nimeline mees oma pilti, kus ta Saksa mundris Rüütliristiga oli üles võetud. Ta ütles, et ameeriklased on teinud talle ülesandeks leida mehi, kes oleksid valmis langevarjudega kodumaale minema, et metsavendadele Saksa sõjaväe varustust viia. Ta palus minu abi vabatahtlike leidmiseks. Kui ma sellest kapten Puuranda, kes sel ajal meie sõjavangide vabastamisega tegeles, informeerisin, olid tema sõnad "Miks nad mulle sellest ei ole rääkinud?" Kes need "nemad" olid, seda ei suvatsenud ta öelda.

IRO laagrid suleti 30. juuniks 1950 ja DP-seaduse alusel oli võimalik kuni 1951. a. lõpuni välja rännata. Ka Müncheni Eesti Komitee pidi 1950. a. oma kasutuses olnud maja endisele omanikule tagasi andma. Pärast minu USA-sse asumist 1951. a. juunis jäid meie inimestest Müncheni Orle, kes suri 1985. a., ja David Frey ning Werner Mossa, kes hiljem USA-sse asusid. Erik Aule töötas aasta aega Münchenis YMCA juures ja minu coeter Olgred Aule (c. 1934/II) tuli 1950-date aastate lõpul Müncheni, kus ta tänaseni Balti Seltsi esimehena töötab.