Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
KVALITEEDIKONTROLLID
!_{tkarmo} kontrolliga soravust
__TEHTUD@20001001T033950Z
!_{tkarmo} kontrolligu tippimise korrektsust
__TEHTUD@20001002T180439Z
!_filoloog {p.sarevet} kontrolligu keelt
__TEHTUD@20010805
__imekombel poognad kyll loetud, märgitud filoloogi allkirjaga,
kuid ei vaja keelelisi parandusi Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse plaatide valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)
Riia ümbruses asus Peterhofi mõis, mis kuulus Polütehnikumile. See mõis oli agronoomia üliõpilastele praktika kohaks ja seal pidid tulevased agronoomid töötama ja õppima viimast poolteist aastat enne lõpetamist. Kord aastas (jaanuaris) anti dekaani poolt lubasid üliõpilastele Peterhofi mõisa asumiseks, kes eksamite ja teiste töödega olid edasi jõudnud nii, et võimalik oli pooleteise aastaga lõpetada. Vabalt oma tahtmise järele ei saanud ükski üliõpilane sinna üle kolida. Kes luba ei saanud, pidi ülikoolis ühe aasta kauem olema, sest üleviimist lubati ainult kord aastas.
Üliõpilasi elas Peterhofi mõisas harilikult kakskümmend kuni nelikümmend meest. Kevadsemestril olid kahe kursuse mehed koos - jaanuaris üleviidud ja need, kes kevadel pidid lõpetama.
1912. a. jaanuaris algasid Riia Polütehnikumi juures üheaastased kursused sooharimise eriteadlaste ettevalmistamiseks. Sinna võeti vastu ainult ülikooli lõpetanud agronoome kogu Venemaalt, kes viibisid ka Peterhofi mõisas sooharimise praktikal ja loengutel juunist kuni detsembrini. Jaanuarist maini olid loengud Riias soo botaanikast, maaloodimisest jne. Kursustele võeti viisteist kuni kakskümmend meest aastas. Tegelike sooharimise tööde läbiviimiseks anti riigivalitsuse poolt mõisale soomaadest suurem maa-ala paari kilomeetri kaugusel mõisast. Sellised kursused olid korraldatud Venemaal ainult Riias ja osavõtjaile makseti põllutöö departemangu poolt seitsekümmend viis rubla kuus stipendiumi tingimusega, et nad pidid peale lõpetamist töötama kaks aastat seal, kuhu departemang neid määras.
Elamiseks oli mõisas lihtne kahekordne puust ühiselumaja, kus suuremates tubades asusid kaks üliõpilast ja väiksemates tubades elati üksikult. Tubade sisustus oli lihtne: suur laud ja kaks viini tooli akna juures töötamiseks, kaks puuvoodit laudpõhjaga ja õlekott magamiseks (voodipesu, padi ja tekk pidid olema üliõpilasel enesel), nurgas pesulaud, ahi ja riidevarn, laual petrooleumilamp. Üliõpilaste elutoad asusid teisel korral, alumisel korral oli teenijakorter, kõrvalruumid ja üliõpilaste klubiruum. Maja korrashoid, teenimine ja kütmine oli teenija ülesandeks.
Toitlustamise eest hoolitses perenaine, kuid see majapidamine asus teises majas, prof. W. v. Knierimi - mõisa majapidamise üldjuhataja - korteris ja tema vastutusel. See oli nn. mõisa härrastemaja, avarate ruumidega ehitus. Suures piklikus söögitoas seisis pikk laud üle toa umbes neljakümnele inimesele. Kui professor ise abikaasaga mõisas viibis (ta oli tihti ka Riias ja täitis tol ajal direktori ülesandeid), siis istusid nad söögi ajal laua otsas, üliõpilased võtsid istet kahel pool lauda ja perenaine - vanem daam - istus teises, köögipoolses, laua otsas. Kaks tüdrukut kandsid toitu köögist tuppa ja pakkusid ümber laua käies teine teisel pool lauda. Söödi neli korda päevas: hommikukohvi oli kella kaheksast kümneni, iga üliõpilane võis tol ajal söögituppa minna kohvi jooma nii, kuidas keegi üles tõusis või isu tundis, perenaine ja tüdrukud valvasid ainult, et laual kõik käepärast seisis, nagu kohvi, suhkur, piim, või, juust, leib jne. Lõunat anti täpsel kellaajal keskpäeval, serveeriti suppi, praadi ja magustoitu, igat toitu pakuti kaks korda. Peale lõunat kella viie paiku oli jällegi kohvi leiva, või ja juustuga. Õhtusöök toimus kella poole kaheksa ajal, siis pakuti praadi, putru ja teed. Toit oli üldiselt hea ja tasu selle eest mõõdukas, keegi ei saanud nuriseda.
Loenguid peeti harilikult kella kümnest kaheteistkümneni hommikul ja peale lõunat kella kahest neljani. Loengute pidamiseks oli mõisa ehitatud uus laboratooriumi hoone, kus asus ka auditoorium ja raamatukogu. Peale selle muud tööd ja ülesanded, nagu laboratooriumi tööd, laudapraktika, karja söötmise ja lüpsi juures viibimine, põllutööde järelvaatus, maaloodimine, kirjalike ülesannete täitmine jne. Need muud tööd olid üliõpilaste vahel jaotatud ja neid tehti väikestes gruppides, näiteks laudas käisid korraga kaks üliõpilast, põldudel samuti kaks jne. See kestis nädal või kaks ja siis tuli vahetus.
Jalutamiseks kasutati põlluvahelist tasast laia teed, mis viis Misse jõe juurde, umbes üks kilomeeter mõisast, ja sealt edasi metsade poole. Suvel oli Misse jõgi ka suplemiskohaks. 1913. a. suvel ehitati üliõpilastele ka tennise mänguplats.
Peterhofi mõis asus Riia-Miitavi raudtee läheduses, Olai jaamast kolm kilomeetrit, sõit Riiast Olaisse kestis pool tundi. Igale rongile sõitis kutsar pikk-troskaga vastu ja võttis mehi kaasa, kes tahtsid Riiga sõita. Rongide vahetus sündis Olai jaamas, mõlemad rongid - Riia-Miitavi ja Miitavi-Riia - jõudsid Olai jaama ühel ajal. Seega teadsid kõik, et sõida millal tahad, ikka oli hobune jaamas või jaama sõitmas. See oli väga soodne üliõpilastele.
Mõisasse oli ehitatud ka uus professorite elumaja kahe korteriga, kus elasid need professorid, kellede alaline elukoht asus mõisas, peale prof. W. v. Knierimi. Nendeks olid loomakasvatuse professor Arnold Buschman ja taimehaiguste professor Bursian, viimase ülevaatuse all seisis ka laboratoorium. Nendest oli esimene üliõpilaste poolt väga hinnatud ja lugupeetud, nagu W. v. Knierim ise, kes õpetas maaharimist, taimekasvatust ja maaväetamist.
Mõisa majapidamise tegeliku juhataja ülesandeid täitis valitseja - agronoom, ka Riia Polütehnikumi lõpetaja, kes sai juhtnöörid ja korraldused prof. W. v. Knierimilt. Kui viimane mõisas viibis, siis küsis ta vahel neilt üliõpilastelt, kes sel korral põllu peal dezhuuris olid, seletust põllutööde käigust. Nii pidid üliõpilased käsiloleva töö suhtes teadlikud olema ja olid kohustatud neid jälgima.
Vabal ajal, õhtuti, istuti koos üliõpilaste klubis vesteldes, lauldes üliõpilaslaule ja õllekannu tõstes. Õlle eest pidi hoolitsema teenija, see oli juba tema üheks kohustuseks. Tihti tulid sinna ka professorid aega viitma ja üliõpilastega vestlema.
Niisugune, võiks öelda, "perekondlik elu" tõi üliõpilasi üksteisele lähemale, inimest tunti juba hingeliselt, mitte ainult väliselt. Peterhofis puutusid kokku üliõpilased mitmest rahvusest: baltisakslased, eestlased, lätlased, venelased, poolakad, ukrainlased jne. Need rahvused olid pea alati esindatud. Näiteks lõpetasid 1911. a. Polütehnikumi seitseteist agronoomi: kolm lätlast, kaks eestlast, neli sakslast (nendest üks parun ja kaks von'i), kaks poolakat, viis venelast ja üks ukrainlane.
Peale selle jagunesid üliõpilased korporantideks ja antikorporantideks. Kõik nad pidid leidma ühise keele ja üksteise mõistmise. Peterhof oli selles mõttes heaks kooliks kõigile. Igal mehel tuli oma vaadetes "teravaid nurki" maha hõõruda ja eelarvamisi revideerida.