Chapter 85. [TRÜK=0%] Vironia insenerid Kanadas Arne Randsalu

Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)

KVALITEEDIKONTROLLID: 
!_{tkarmo} lisagu spetsiifikat {bmerik}-u teadusliku t\"o\"o kohta
  __TEHTUD
!_{ashihalejev} kontrollida keelt ja {tkarmo} kandku parandused sisse  
  __TEHTUD@20000916

Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)

Tartu ajast vilistlasi, kes inseneri elukutse valisid, oli vähe. Nendest oli ainult kaks Toronto koondise nimekirjas, nimelt Leo Kondor, ja siis veel valgustusinseneriteaduse autor ("Light and color measurements of small light sources", General Electric ca. 1968) Boris Merik.

Nagu leiab [Träss 1975] [Träss 1997] ja nagu seda ka arutab käesoleva juubelialbumi "B0" osas vil! prof. Jüri Daniel, paljud eesti noored, kes Põhja-Ameerikas on üles kasvanud, valisid oma hariduserialaks inseneriteaduse. Seega Vironia Toronto koondise koosseisust on läbi aastakümnete kakskümmend viis protsenti liikmetest saanud vähemalt ühe kraadi inseneriteaduskonnast.

Järgneb lühike ülevaade Toronto koondise inseneridest.

Mait Ernesaks (c. 1954/II) sai ehitusinseneri kraadi Toronto Ülikoolist 1958. a. Peale kooli lõpetamist asus ta tööle Ontario provintsi valitsuse transpordiministeeriumis, kus töötas kolmkümmend viis aastat, olles tegev teede ehitamise planeerimisega, transpordi perspektiivplaneerimisega, avaliku transpordi toetusprogrammiga ja Kanada transpordiekspertiisi turustamisega välismaal. Üks tema huvitavaid ülesandeid umbes 1980. a. oli süstemaatiline tulevikuennustamine oma ministeeriumis, elukutselise futuroloogi abil. (Nagu vil! Ernesaks seda 2000. a. kevadel Toronto koondisele seletas, ei läinud tema rühm küll kuni NSVL-i kokkuvajumise ennustamiseni välja, kuid siiski julges prognoosida külma sõja olemuse radikaalse muudatuse. Rühma täiesti täideläinud ennustuste hulka kuulus mõte, et infotehnoloogia haarab domineeriva rolli arenenud maade majanduses.) Pensionile minekuga ei lõpetanud vil! Ernesaks oma karjääri, osales aktiivselt Maailmapanga projektides Indias (New Delhis, Bombays, Madrases, Calcuttas ja Ahmedabahis).

Toomas Saar (c. 1955/II) alustas oma haridust Eestis, jätkas seda Rootsis ja õppis edasi Iirimaal. Aasta enne mehaanikainseneri kraadi kätte saamist emigreerus perekond Kanadasse ja kool jäi pooleli. Seega algas teenistuskäik. Ta töötas kümme aastat ühes suures Toronto insenerifirmas kavandajana. Vil! Saar lahkus sealt 1962. a. ja koos kolme teise kaastöölisega moodustas oma firma. Hiljem avas ta üksinda firma harukontori Sudburys, kus ta juhib töid, mis katavad kogu Põhja-Ontario. Vil! Saar on üks Tartu College'i Akadeemilise Kodu asutajaid, olles ka olnud abijuhataja ja juhataja. Ta on Toronto Eesti Majandusklubi liige.

Jaak Reichman (c. 1956/II) lõpetas Toronto Ülikooli 1954. a. elektriinsenerina. Ta sai töökoha Ontario Hydro uurimisjaoskonda (Research Division'isse). Vil! Reichmani eriala oli uute, kõige ökonoomsemate kõrgepingeliinide (üle 500 kV) väljatöötamine. Kui Institute of Electrical and Electronic Engineers (IEEE) liige kuulus ta selle ülemaailmse ühingu tehnilisse komiteesse, olles ka IEEE töögrupi juht. Vil! Reichman on kirjutanud paarkümmend artiklit oma töötulemustest ja on osalenud aktiivselt IEEE, CIGRE (Conférence internationale des grands réseaux électriques) ja CEA (Canadian Electrical Association) tegevuses ning rahvusvahelistel konverentsidel. Viimased aastad enne pensionile minekut oli ta kõrgepingelaboratooriumi juhataja.

Arne Randsalu (c.1960/II) lõpetas 1964. a. Toronto Ülikooli elektriinseneriteaduse oskonna. Esimene töökoht oli tal Hamiltonis, kui McMasteri Ülikooli tuumareaktori uurimisosakonna tehniline juht. Viis aastat hiljem läks ta edasi Ontario Hydro'sse ja töötas kümme aastat Pickeringi tuumaelektrijaamas korrashoiu- ja remonttöödeinsenerina. Mõned aastad peale selle töötas ta teadurina tuumaelektrijaamade radioaktiivsete süsteemide uurimise alal. Viimased aastad enne pensionile minekut 1999. a. muutis ta elukutset ja oli majandusanalüütik Ontario Hydro finantsjaoskonnas.

Heiki Tamm (c. 1962/II) sai 1996. a. B. Eng. kraadi McGilli Ülikooli mehaanikainseneriteaduse osakonnast. Ta läks edasi õppima Saskatchewani ülikooli ja 1971. a. sai doktorikraadi. Järgmised kaks aastat oli ta Guelphi Ülikoolis abiprofessor inseneriteaduskonnas, kus ta õpetas termoteadust. Alates 1973. a. on ta töötanud Atomic Energy of Canada Ltd (AECL-i) juures, seega alludes Kanada föderaalvalitsusele. Esimised kakskümmend aastat oma teenistuskäigus tegeles ta uurimistöödega, peamiselt tuumareaktorite ohutustehnika alal. Viimased viis aastat on ta olnud administratiivsete ja planeerimistööde juures, kandes praegu AECL-i tiitlit Director, Compliance and Quality Management. Vil! dr. Tamm on Canadian Nuclear Society liige. Ta on kirjutanud umbes nelikümmend artiklit, peamiselt tuumareaktorite turbest ja ohutustehnikast (milles valdkonnas ta ka esineb käesoleva albumi "C" osas), mõnes ulatuses aga ka teistel tuumaelektrijaamade teemadel. Mitmeid tema kirjutistest on esitatud rahvusvahelistel konverentsidel.

Rein Polli (c. 1962/II) on saanud B. Sc. kraadi aeronautikainseneriteaduse alal ja lisaks majandusalal magistrikraadi (M. B. A.). Olles olnud suurtööstuses aeronautika sektoris, on ta hiljem oma suunda muutnud, spetsialiseerudes videosalvestusele. Ta on praegu videotehnikaettevõtte VCR Duplicators'i osanik.

Jaan Meri (c. 1968/II) sai oma insenerikraadi ehitusinseneriteaduse osakonnast Toronto Ülikooli juures 1973. a., jätkas haridusteed Yorgi Ülikoolis Torontos, majandusosakonnas, kus ta sai M. B. A. 1978. a. Ta on ka läbi teinud kursusi juhtimisalal ja saanud CFM (Certified Facility Manager) tõendi. Pidanud loenguid Toronto südalinnas asuvas Ryersoni Polütehnilises Ülikoolis Facility Management'i rubriigi all. Vil! Meri on osalenud ka aktiivselt rahvusvahelistel konverentsidel ja on avaldanud artikleid "Facility Management Journal'is". Vil! Meri teenistuskäik alustas projekteerijana 1973. a. Niagara Falls'is asuva Acres Consulting Services' juures, kus ta töötas kolm aastat. Järgmine töökoht oli tal Torontos IBM Canada juures, kus tal olid juhtivad positsioonid mitmetes osakondades (Cost Engineering, Quality, Facilities Engineering). Kui IBM tegi suurema ümberorganiseerimise 1995. a., moodustati IBM-i baasil uus firma nimega Celestica. Celesticas on vil! Meri praegu Facililities and Services osakonna juhataja.

Tiit Vanaselja (c. 1969/II) sai B. Tech. kraadi Ryerson Polütehnikumi Ülikooli tööstusinseneriteaduse (Industrial Engineering'u) osakonnas. Aastail 1975-86 töötas vil! Vanaselja Kendall Canada Ltd juures, kus oli viimased aastad tootmisjuht (Production Manager). Järgnevalt läks ta Tilley of Canada juurde, kus oli neli aastat Operations Manager. Sealt edasi oli ta aastail 1990-94 Scythes Inc firmas Plant Manager ja 1994. a. siirdus Luminart'i juurde tiitliga Manager, Production and Technical Support. Alates 1997. a. on ta olnud tööstusjuhiks (Manufacturing Manager) Celesticas.

Peeter Ojala (c. 1970/II) sai 1978. a. Toronto Ülikooli ehitusinseneri osakonnas B. A. Sc. Peale ülikooli lõpetamist töötas vil! tOjala kaks aastat projekteerijana sillaehitusfirmas Stanley Structures, Belleville, Ontarios. Aastal 1980 siirdus ta Bell Canada International'i, mis teda Saudi Araabiasse saatis. Seal vil! Ojala töötas kuus aastat ehitusinsenerina, osa sellest ajast struktuurilise peainsenerina. Kanadasse tagasi jõudes asutas ta oma sillaehitusfirma DS-LEA Associates Ltd., kus ta on asepresident. DS-LEA Associates on saanud mitu korda auhindu Association of Canadian Consulting Engineers sillakavandite eest ja omab rahvusvahelist klientuuri. Vil! Ojala kuulub American Concrete Institute'i, kus ta on aktiivne liige, ja Canadian Society of Civil Engineers'i.

Markus Hess (c. 1972/II) lõpetas University of Waterloo mehaanikainseneriteaduse osakonna B. A. Sc. kraadiga. Esimine töökoht, aastail 1979-86, oli Crothers Caterpillar juures--alguses projekteerijana ja lõpuks mänedzherina eritellimuste osakonnas (Manager, Custom Engineering). Aastail 1986-88 vil! Hess oli tehnikaosakonna juhataja ACROBAT-is. Aastal 1988 alustas ta koos ühe partneriga oma firma, Link Extrusions Inc., kus sai presidendi koha. Link Extrusions tootis peamiselt kilekotte. Peale firma liitumist ühe teisega, sai vil! Hess abipresidendi koha uues firmas ALPHA Loop Inc. Peale ALPHA äramüümist 1997. a. siirdus ta projektijuhi kohale Aiolos Engineering Corp'is. Aiolos, kui rahvusvahelise operatsiooniväljaga aeronautika maja, võtab oma erialaks tuuletunnelid. (Ainevalik peegeldub ka firma nimes--ho Aiolos, ehk "Muutlik", oli muistsete kreeklaste tuulejumal.) Vil! Hessi kaks suuremat leiutust on ka patenteeritud: üks neist rauatööstuste tõstuk, teine tarvitatud plastmassi ümbertöötaja. Oma tegevusest Ida-Euroopa vastupanuliikumises külma sõja viimasel aastakümnel kirjutab vil! Hess käesoleva albumi "B4b" osas mustalindipäeva rubriigi all.

Rein Raud (c. 1973 II) lõpetas Toronto Ülikooli inseneriteaduskonna Industrial Engineering'u ehk tootmisinseneriteaduse alal 1978. a. Vil! Raud on töötanud kooli lõpetamisest saadik Honeywell firma juures. Esimised kaheksa aastat oli ta Torontos, alustas tööstusinseneri kohaga, aga siis pürgis juhtivatesse positsioonidesse: Manager, Process Development; Director, Manufacturing; General Manager, Home and Building Control Canada; General Manager, Protection Services Canada. Aastal 1996 lahkus ta Kanadast ja läks Honeywell Inc. Ameerika osakonda Minneapolise, kus ta on Global Fire and Security Solutions'i abipresident.

Toomas Eichenbaum (c. 1974/II) lõpetas McMasteri Ülikooli ehitusinseneriteaduse osakonna. Aastail 1977-81 töötas ta projekteerijana Stelco terasetehases Hamiltonis. Sealt läks ta edasi tööle Burlingtoni linnavalitsusse, 1998-86 projekteerijana, 1987-90 transpordiinsenerina, 1991-95 juhataja asetäitjana (Assistant Director), ja 1996. aastast saadik inseneriteaduse osakonna juhatajana (Director of Engineering).

Kristi Hess (c. 1976/II) lõpetas Ryersoni Polütehnilise Ülikooli mehaanikainseneriteaduse osakonna B. Tech. kraadiga 1985. a. Peale ülikooli lõpetamist töötas ta kaks aastat PRW firmas majapidamisriistade osakonnas (Appliance Products Division) mehaanikainsenerina. 1987. a. vahetas vil! Kristi Hess töökohta ja läks Black & Decker juurde, kus ta oli väliskodumasinate osakonnas ja kujundas muruniidukeid. Aastal 1991 sai ta inseneriosakonna juhatajaks Glengarry Industries juures--firma, mille peamine toode on elektrikütteseadmete osad. Kaks aastat hiljem muutis ta töökohta jälle ja sai inseneri osakonna juhatajaks NOMA Industries'i juures (firma, mis hiljem liitus suure väliskodumasinate tootja Murray Industries'iga). Aastast 1995 on vil! Kristi Hess toodete arendamise ja inseneri osakonnas, asepresidendi tasemel, Dimplex'i juures. Dimplex tegeleb peamiselt elektrikütteseadmetega ja elektri majapidamisriistadega. Vil! Kristi Hess on oma tööalal mitme leiutise puhul patente saanud. Viis neist on seotud muruniidukitega, üks lumepuhujate ja kuus elektrikaminatega. Ta on saanud rahvusvahelise auhinna silmapaistvate leiutiste eest ja on ka premeeritud USA ajakirja "Popular Mechanics'i" poolt.

Hillar Tork (c. 1977/II) sai 1979. a. Toronto Ülikooli elektriinseneriteaduse osakonnas oma B. A. Sc. ja samas ülikoolis 1983. a. M. A. Sc. väitekirjaga "Two-dimensional digital signal processing for image restoration applications". Viimasel õppeaastal hinnati vil! Tork parimaks kursusel, mille eest sai ta J. Edgar McAllister Award'i. Esimene töökoht oli Hollandis European Space Agency ESTEC-i juures. Vil! Torgi peamine töö seisis analüüsimises, uurimises ja välja töötamises satelliitide mitmekordse jurdepääsusüsteemide võrgustikkude ja sideprotokollide analüüsimises, uurimises ja välja töötamises satellite multiple access systems, networking and communications protocols valdkonnas ja peale selle veel sidepidamises teiste kaastöötavate firmadega ja astutustega. Aastal 1997 sai ta töökoha Rootsi Telia Research AB juures. Sealtpeale töötab vil! Tork Broadband Networks Research Division'is Stockholmis, kus ta on sidesatelliitide spetsialist ja juhatab satelliitide uurimistöid. 1999. a. vil! Tork tegi kaastööd European Telecomunnications Standards Institute'ile (ETSI). Teiste kaasautoritega anti 2000. a. algul välja erialaline raport "Standardization objectives for broadband satellite multimedia". Vil! Tork on ka kirjutanud mitu erialast artiklit ja on osalenud mitmel rahvusvahelisel konverentsil.

Olev Lepik (c. 1978/II) sai 1981. a. Toronto Ülikooli metallurgia inseneriteaduskonnast B. A. Sc. kraadi ja M. Eng. keevitamise alal väitekirjaga "Fracture toughness of heat affected zones in weldment". Aastail 1981-85 töötas ta Atomic Energy of Canada (AECL) juures Chalk River, Ontarios, kus tema tiitliks oli metallurgiainsener ja erialaks legeeritud tsirkoonium. Peale seda töötas ta Ontario Hydro uurimisosakonnas. (1999. a. erastamisel nimetati see osakond ümber kui OP Technologies.) Vil! Lepik on vanem (seenior) uurimistööde vaneminsener ja analüüsib metallirikkeid. Ta kuulub National Association of Corrosion Engineering'sse ja on esitanud artikleid mitmetel rahvusvahelistel konverentsidel.

Robert Kimsto (c. 1979/II) sai 1982. a. B. Tech. kraadi Ryersoni Polütehnilise Ülikooli tööstusinseneriteaduse (Industrial Engineering'u) teaduskonnas. Peale kooli lõpetamist oli esimiseks töökohaks tal Calgary, Albertas, kus ta oli mänedzhmendi inseneriks (Management Engineer) Foothills Provincial Hospital'is. Aastal 1984 tuli vil! Kimsto tagasi Torontosse, kus töötas samal alal asutuses nimega Baycrest Centre for Geriatric Care. Aastal 1986 läks ta tööle Baxter Healthcare Information Systems'i juurde, kus ta oli haiglate infosüsteemide süsteemianalüütik. Kaks aastat hiljem sai ta nõuandja (mänedzhmendikonsultandi ehk Management Consultant'i) koha Medicus Canada Limited juures, taas haiglate infosüsteemide alal. Alates 1991. a. on ta juhataja/konsultant (Principal/Management Consultant) TTRAM Consulting Ltd./The Health Care Management Group Inc. juures, Mississauga, Ontarios. Tema eriala on tervishoiu ja haiglate infosüsteemide ja protseduuride väljatöötamine ja analüüs.

Peeter Kriisa (c. 1980/II) on lõpetanud Toronto Ülikooli elektriinseneriteaduse osakonna 1984. a. B. A. Sc. kraadiga. Peale kooli lõpetamist läks ta tööle Export Tool & Welding firmasse, alguses elektiinsenerina robot- ja automaatsüsteemide alal. 1987. aastal sai ta seal osakonnajuhatajaks. Aastal 1989 ostis Volvo haruosakond Olofstrom Automation firma ära, aga vil! Kriisa jäi edasi samale ametikohale. Aastail 1993-97 töötas ta omaette konsultandina automaatsüsteemide alal, võttes oma peamiseks kundeks General Motors Oshawa Car Body Assembly Plant. Aastal 1997 vil! Kriisa lõpetas konsultanditegevuse ja sai inseneriosakonna juhataja koha NuTech Engineering firmas, mis samuti tegeleb robot- ja automaatsüsteemidega.

Alar Ruutupõld (c. 1980/II) lõpetas Waterloo Ülikooli ehitusinseneri teaduskonna B. A. Sc. kraadiga 1986. a. Vil! Rutupõld läks siis edasi õppima mehanikainseneri teaduskonda ja 1989. a. saavutas M. A. Sc., võttes oma väitekirja teemaks "Amorphous metal ribbon as reinforcements for thermalplastic composites". Peale kooli lõpetamist on ta töötanud Chemfab'is, New Hampshire'is, kus ta alustas projekteerijana ja nüüd on peainsener. Chemfab'i eriala on ehituskoematerjalide disain (design of structural fabrics) ja nende struktuuriline tarvitamine.

Peeter Jeeger (c. 1981/II) lõpetas Toronto Ülikooli tööstusinseneriteaduse oskonna 1962. a. Vil! Jeeger on praegu inseneriosakonna juhataja IDEAL-i juures.

Peeter Saar (c. 1981/II) lõpetas 1986. a. Kingstoni Queen's University kaevandusinseneriteaduse osakonna cum laude. Ta töötas lühikest aega Briti Kolumbias Quintet Coal söökaevanduses ja siis kolm aastat Lõuna-Aafrikas Goldfields Inc. kullakaevanduses. Peale selle, kuni 1996. a., oli ta de Beers'i teemandikaevandustel lõhkainete ja plahvatuste ekspert. Viimased kolm aastat on ta olnud Ghanas Ashanti Goldfields'i juures.

Allan Mägi (c. 1982/II) sai 1987. a. McMaster Ülikooli ehitusinseneri teaduskonnast B. Eng. Mgmt. kraadi. Vil! Mägi on edasi õppinud oma töö kõrvalt ja saanud M. B. A. McMasteri Ülikoolis 1994. a. Esimine töökoht oli tal Honeywell Bull firmas, kus ta oli arvutisüsteemide nõuandja. Järgmisel aastal (1988) läks ta CC Parkeri juurde, kus ta oli maa-alade arendamise osakonnas ja töötas alguses linnaomavalitsusliku ja veevarade hõlmava isenerina (Municipal and Water Resources Engineer) ja hiljem firmas toetajaliikmena (Associate). Aastal 1993 läks vil! Mägi tööle Ontario Burlingtoni linnavalitsuse juurde projekteerijana ja on praegu seal tehnilise osakonna juhataja.

David Kalm (c. 1985/II) sai mehaanikainseneri kraadi Queen's Ülikoolist. Aastad 1990 ja 1991 tõõtas ta insenerifirmas Nicholas Rusz & Associates, siis lühikest aega McGregor Allsop'i juures enne asumist praegusele töökohale Trane Company Limited koosseisus.

Mõned Toronto kunagistest inseneriteaduse tudengitest ei läinud küll tööle insenerina, vaid jätkasid oma haridusteed teistes teaduskondades. Jaanus Marley, peale insenerikraadi saamist, läks edasi õppima arstiks. Toomas Marley ja Tõnu Toome võtsid endale advokaadi elukutse. Toomas Kütti, Mihkel Liik, Karl Mehisto ja Mihkel Tombak läksid edasi majandusaladele.

Aeg on ka nii kaugele jõudnud, et kolm nendest inseneridest, kes Kanadas oma hariduse said on juba jõudnud pensioniikka: Mait Ernesaks, Jaak Reichmann ja Arne Randsalu.

Autoril puuduvad lähemad andmed järgmiste Toronto koondise inseneride kohta: Richard Hohmann (c. 1968/II), Allan Tamm (c. 1973/II), B. A. Sc. omav Alar Kõrgemets (c. 1978/II), Kalle Leppik (c. 1978/II).

Järgmiste aastate jooksul on huvitav jälgida, millise haridussuuna valivad Toronto uued viroonlased, kellele kindlasti ei jää tähele panemata inseneriteaduste kasvav tähtsus--mitte ainult Ontario majandusliku heaolu konsolideerimises, vaid ka Eesti, kui eduka kõrgtehnoloogia väikeriigi, iseseisvuse kindlustamises.