Chapter 35. [TRÜK=0%] Elatud, saavutatud (E): vil! Eduard Aule ja tema järeltulijad Eerme ja toimetus

Alljärgnev on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The following is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)

KVALITEEDIKONTROLLID
__{peeter.sarevet} kontrolligu keelt
  __TEHTUDenne20000921
    __parandused pani sisse {tkarmo} 

Ülaltoodu on alb2000 toimkonna selle peatüki planeerimise märkmestik. Seda märkmestikku summutatakse kilede valmistamise ajal. (The foregoing is alb2000 editorial-team planning material. This material will be suppressed when alb2000 goes to press.)

Eduard Georg Aule, asutajaliige 1897. a., sündis Kabala mõisas Viljandimaal 16. (28.) detsembril 1878. Tema isa Martin oli mõisa aidamees ja hiljem Pibari käula "Mardi" talu omanik. Perekonnaliige Tonnies Aule seisab revisjoniregistris talunikuna Holstres juba 1601. a. Eduard Aule ema Ann sünd. Koik oli Vironia asutajaliikme David Koigi onutütar.

Eduard Aule õppis Kabala mõisa kodukoolis 1885-88, Viru-Nigula kihelkonnakoolis (kus juhatajaks oli tema onu Jüri Koik) 1888-90 ja Tartu reaalkoolis 1890-97. Sügisel 1897 astus ta Riia polütehnikumi kaubandusteaduskonda (matr. 5303), mille ta lõpetas 1902 cand. rer. merc. diplomiga.

Samal aastal, kui Eduard Aule polütehnikumi lõpetas, asutati Tartus eesti seltskonna ettevõtmisel esimene eesti ühistegelik rahaasutus, Tartu Eesti Laenu- ja Hoiu-ühisus. Aule, asunud Tartu, sai selle asutuse juhiks ja asjaajajaks. Algstaadiumis tuli leppida äärmiselt tagasihoidliku töötasuga (kaksteist rubla kuus). Äraelamiseks perega sai palgale lisa oma isalt.

Varsti rajati Tartu eestlaste teine ühistegelik rahaasutus--Tartu Vastastikune Krediit-ühisus. Selle panga esimeseks asjaajajaks direktoriks, aastail 1905-07, oli Aule koolivend ja concoeter Artur Uibopuu. Kui Uibopuu asus Tallinna, valiti Aule tema asemele. 1918. a. jõuluks, kui enamlased Tartus võimule tulid, pidi Aule sealt lahkuma, matkates esiteks oma vanematekoju ja pärast asus Tallinna.

Erandliku ajaloolise tähtsuse omab Eesti majanduslikus ja vaimses tõusus just Tartu Eesti Laenu- ja Hoiu-ühisus, mille üliõpilaslaenude abil sai võimalikuks uue haritud sugupõlve üleskasvatamine.

Tartu ajajärgul oli Aule tegev veel mitmes eesti ettevõttes, nagu Tartu Eesti Majandusühisus, Tartu Eesti Põllumeeste Selts (kirjatoimetajana), ja Tartu Kommerts Kool (asutajana, ja ka kaubarehkenduse õpetajana). Silmas pidades raskusi erakooli ülalpidamisel töötas Aule viimases palgata. Aule oli ka Tartu Pauluse koguduse üks asutajatest, nõukogu esimees ja kiriku ehitamise majandusjuht.

1905. a. protesteeris Aule koos Tõnissoni, Jõgeveri, Koppeli, Uibopuu ja teiste Tartu avaliku elu tegelastega kirjalikult Vene valitsusele karistussalkade tegevuse üle. Kõik kakskümmend neli allakirjutajat vangistati pärast ülekuulamist.

1917. a. töötas Aule koos Jaan Tõnissoniga Liivimaa esindajana, kui valijamees Vene riigiduuma asjus, Petrogradis.

Aule võttis osa liikmena Eesti Maanõukogu koosolekust 15. (28.) novembril 1917, kus otsustati kokku kutsuda Eesti Asutav Kogu, tunnistada Maanõukogu Eesti kõrgeimaks võimuks ja kutsuda eesti sõjaväelased kodumaale. Ta oli lühikest aega Asutava Kogu liige.

Oma vaikse, tagasihoidliku, korrektse töömehe laadiga, milles oli rohkem lepitavat kui võitluse elementi, kerkis Aule Tallinnas varsti vastutusrikastele kohtadele. Jaanuaris 1919. a. nimetati Aule iseäraste kohuste täitjaks ametnikuks rahaministeeriumis. Tema peale pandi riigikomissari kohused Tallinna arvekojas, kus tema ülesandeks sai pankade poolt väljaantud tshekkide arvele võtmine ja maksuvahenditeks tunnistamine. Nendele maksuvahenditele järgnesid Eesti Vabariigi võlatähed ja alles nende järgi anti välja tõelised rahatähed--margad.

Aule kutsuti ka Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse liikmeks, kus töötas toitlusministrina 6. veebruarist 9. maini 1919. a. See oli väga raske aeg, kui toitlusvarasid jätkus ladudes tihti vaid järgmiseks päevaks.

Asjatundlikkusega üle saades kõigist rasketest ülesannetest asus Aule Eesti Panga ülesehitamisele. Ta töötas selle panga presidendi kohusetäitjana ja direktorina alates 1919. a. augustist. Aule oli Eesti Panga president 1921. a. oktoobrist kuni 1925. a. oktoobrini. Eesti Pangas ta plaanitses ja teostas rahareformi mark-kroon. Ta pooldas pikaajaliste laenude andmist, sattudes seetõttu vastuollu tookordse valitsuse seisukohtadega ning ametiperioodi lõppemisel ei valitud teda enam tagasi. Asjade areng näitas aga, et tema pikaajalise laenude andmise poliitika oli õige. Hiljem asutati nende jaoks isegi omaette pank--Pikalaenu Pank.

Eesti Panga nõukogu liikmena töötas Aule edasi panga natsionaliseerimiseni 1940. a. Presidendi ametist lahkudes siirdus Aule erapangandusse ja eraettevõtete teenistusesse.

Aastail 1925-28 töötas Aule Põhja Panga direktorina ja pärast selle panga ühendamist Krediit Pangaga kuni 1932 viimase direktorina ja kuni 1940 juhatuse liikmena, olles ühtlasi O/Ü Mootor direktor. Alates aastast 1928 oli Aule Tallinna Krediit-Panga direktor. Ajavahemikul 1926-40 oli Aule juhatuse või revisjonikomisjoni liige järgmistes ettevõtetes: Eesti Seemnevilja Ühisus, Kinnitusselts Hansa, A/S Eesti Reisibüroo, A/S Eesti Marmor, A/S Tallinna Laevaühisus, Eesti Olümpia Komitee (kus oli laekur; sellena sai Saksa Riigi 1936. a. Olümpiamängude aumärgi). Ta oli Tehnika Ülikooli hoolekogu liige.

1941 siirdus Aule perekonnaga põgenikuna Saksamaale, Eduard Aule abikaasa isa päritolu tõttu. Ta tuli Eestisse tagasi 1942 ja töötas Eesti Omavalitsuse Majandus- ja Rahandusdirektoriumi Turukorraldusvalitsuse inspektorina kuni sept. 1944, millal põgenes uuesti Saksamaale. Aule lahkus Tallinnast veoautol, kui venelased olid juba linnas.

Aule hooitses isalikult oma alluvate eest. Tema initsiatiivil osteti Eesti Panga ametnikkudele suvekodu ning ehitati Tallinnas ametnikkude ühiselamu. Mäletati, kuidas ta Eesti Pangas võttis ametisse ühe uue ahjukütja. Keegi küsis, kas ta on sellest teadlik, et mehel on kuus last (vihjates sellele, et mehe palk läheb kalliks, kuna riigiasutustes tuli iga lapse pealt maksta lasteabiraha). Selle peale olla vastanud Aule: "Jah, tean küll, neid on ainult üks rohkem, kui mul enesel. Ja võtsin selle mehe äsja ka enda juurde kojameheks." Ka mäletati, kuidas pärast Tallinna 1944. a. märtsi suurpommitamist Aule kohtas tänaval ühte tuttavat, kes koos perekonnaga oli jäänud ulualuseta. Aule kutsus neid kohe enda juurde elama: "Meil on ruumi küllalt." Seejuures oli Aule korterisse juba niigi ulualla võetud kuus võõrast leibkonda.

Tasakaaluks kutsetöö pingele harrastas Aule liikumist vabas õhus ja kehalist tööd. Nii pühendas ta suure osa oma vabast ajast tööle oma aias linnas ning suvila krundil Laulasmaal (mis mõlemad hävisid hilisemate kannatusaastate jooksul). Hommikuti enne ametisse minekut oli ta enamasti juba paar tundi aias töötanud. Et leida rahuldust liikumistahtele, rajas ta oma suvila juurde metsa tennisväljaku puht omal jõul--ainult enda pere liikmed aitasid vähesel määral kaasa. Ka talvel, kui välistöödeks polnud suuremaid võimalusi, otsis Aule endale tegevust. Tema suurimateks talvisteks vabaajaharrastusteks olid pärsia vaipade sõlmimine ja veinide valmistamine. Ta tegi koguni vahuveini valgetest sõstardest.

Aule ellusuhtumisest annab kujuka pildi väike saksakeelne salm, mida ta mõnikord tsiteeris: Was frag' ich viel nach Geld und Gut,/ Wenn ich zufrieden bin./ Gibt Gott mir nur Gesundes Blut, So hab' ich frohen Sinn. Niisuguse vaatega elule ei mõjunud majanduslikud kaotused ega põgenemine ning laagrielu Aulele rusuvalt.

Kui Aule 7. märtsil 1947 Goslar'is Saksamaal suri operatsioonile järgnenud veremürgituse tagajärjel, kirjutas vil! Hanno Kompus Stockholmi lehe "Välis-Eesti" veergudel: "Ed. Aule taoliste asjalike ja tagasihoidlike majandusmeeste elutöö tähendus ja tulemused ületavad nii mõnegi temperamendikama poliitikainimese saavutused. Ja kui tuleb kord aeg meie iseseisvusevõitluse ja riigirajamise põhjalikumaks ja erapooletumaks hindamiseks, pärib Ed. Aule, see kunagine inglaslikule pangahärrale sarnanenud finantsspets, Eesti ajaloo kujutusis silmapaistva asendi."

Aule abiellus 1905 Riias preisi-shveitsi-prantsuse segaabielust võrsunud, Liivimaal Lindenhofis sündinud Sophie Aline Jehnich'iga (1881-1971). Noorik pidi enne laulatust lubama, et ta austab ja armastab Eesti rahvast, Aule vanemaid ja Vironiat. Sophie Aline õppis eesti keele kiiresti "teenijailt ja turul", nagu ta ise seda hiljem seletas, ja sai oma abikaasa innukaks kaastööliseks. Ta oli muuseas Tartu Lasteiaia, Vaeste Hoolekande Seltsi ja Noorsoo Kasvatuse Seltsi teerajaja ja organiseerija. Vabadussõja ajal aitas pr. Aline Aule Tartus kaasa korjanduste läbiviimisel frondisõdurite heaks, olles haavatute põetaja ja mitmes karitatiivses organisatsioonis tegevliikmeks. Hiljem, Tallinnas, oli ta KNNÜ kauaaegne esinaine. Vironia kuuekümnendal aastapäeval andis pr. Aline Aule üle perekonna ühiskingina lipu Eduard Aule mälestuseks.

Eduard ja Sophie Aline Aule abielu tugevus peegeldub ka selles, et nende viiest lapsest--tütar Ruth Mary ja pojad (kõik vironused) Ilmar, Erik, Olaf ja Olgred-- said paguluses tugevad eestluse edasikandjad.

Vanim poeg, Ilmar Aule, c. 1925/II, sündis 29. juulil 1906 Tartus. Ta õppis Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas. Aastatel 1929-36 töötas ta ametnikuna ja asjaajaja-direktorina ettevõtetes A/S Eesti Marmor, Balti Puuvillaketramise A/S, Sindi Tekstiilvabrik A/S ja Tekla A/S. Ilmar Aule ole tegev ka Eesti Kooperatiivühingus ärisidemete korraldamises Soomega. Aastatel 1937-44 oli ta Rotterdamis "Skeppsfournering" asjaajaja-direktorina, täites ka Eesti Peakonsulaadis asekonsuli ülesandeid viimase äraolekul. 1944. a. viidi teda, koos hollandlastega, sundkorras Dresdenisse. Dresdenis haigestus ta akumulaatorivabrikus töötades tinamürgitusse, kuid imekombel pääses eluga suurtest 13.-14. veebruari 1945. a. pommitamistest. Jõudes Goslari, aitas ta korraldada Saksamaal elavate välismaalaste kogunemist laagritesse. Kui tema asutus Suubritannia okupatsioonivõimude poolt hiljem üle võeti ja välismaalaste vastuõtt laagritesse oli ametlikult lõpetatud, õnnestus tal heade sidemete tõttu oma ülemustega veel kaheksakümmend sõjavangist tulnut paigutada Goslari eesti laagrisse. Maikuul 1950. a. siirdus Ilmar Aule Rootsi. Seal ta oli Allied High Commmission Permit Office for Germany teenistuses, hiljem aga Saksa Liitvabariigi saatkonna passiosakonnas. Aastatel 1953-61 oli Ilmar Aule AB Pollobakis ja edasi kuni pensionieani AB Schreuder & Olssoni juures. Ilmar Aule oli kaastegev Vironias läbi viie aastakümne, alul Eestis, pikemat aega aga Rootsi koondises. Ta suri Stockholmis 12. detsembril 1979.

Eduard ja Sophie Aline Aule teine poeg Erik Aule, c. 1927/II, sündis 27. aprillil 1910. Lõpetades Jakob Westholmi gümnaasiumi 1927. a. kevadel, astus ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Üks semester hiljem vahetas ta teaduskonda, jätkates õpinguid õigusteaduskonnas. Selle ta lõpetas 1933. a. Erik Aule sai elukutselise väljaõppe A/S Tallinna Laevaühisuses ja oli Eesti Mereõiguse Ühingu juhatuse liige. Ta töötas Põhja Paberi ja Puupapi Vabriku (rahvakeeles Tselluloosivabriku) eksportosakonna juhatajana kuni tööstuse ülevõtmiseni NSVL võimude poolt. Olles põgenenud vanematega 1941. a. Saksamaale, mobiliseeriti ta peale Saksa-Vene sõja puhkemist ja saadeti Ukraina rindele. Teda viidi üle Eesti Leegioni peale selle moodustamist ning jauml;i sinna kuni sõja lõpuni. Teda autasustati 1941. a. talvesõja medali ja sõja teeneteristi-mõõkadega. Peale sõja lõppu ühines Erik Aule oma vanemate, abikaasa ja lastega Saksamaal. Ta töötas seal algul metsanduses, siis aga Briti sõjaväeüksusele kuuluva heaolukaupluse ärijuhina. Peale äri likvideerimist oli ta üleilmse YMCA/YWCA välissekretär ja väljaõppekeskuse juhataja. Erik Aule oli Niedersachsenis asutatud EELK koguduse esimees. Aastal 1955 kolis Erik Aule oma perekonnaga USA-sse, asudes tööle Citibanki juures New Yorgis kuni pensionile minekuni 1975. a. Erik Aule abielust (1934; Filiae Patriae liige Ainu neiuna Pikk; surnud 1993) on tütred Maret (1935-36) ja Mai-Kaja (1938-77), ning poeg Madis (sünd. 1940; Vironias c. 1956/II; surnud autoõnnetusel 1968. a.; tema mälestuseks loodi stipendiumifond Vironia Toronto koondises). Käesoleva albumi ilmumise ajal elas Erik Aule veel iseseisvalt oma majas Greenbelt, Maryland'is, jälgides huviga Vironia arengut.

Eduard ja Sophie Aline Aule kolmas poeg Olaf, c. 1931/II, sündis 22. novembril 1913. a. Tartus. Teadlase-autori elusuund oli juba märgata tema 1935. a. ülikooli auhinnatöö pealkirjast: "Piimakannude mõju piima ja piimasaaduste kvaliteedile". Olaf Aule Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna diplomitöö käsitles talumajandi organiseerimise küsimusi. Ülikooli lõpetamise järel töötas ta Tartu Ülikooli Piimanduse Instituudis--ajutise tööjõuna ajavahemikul november 1936-jaanuar1937, ja edasi assistendina kuni veebruarini 1940. Olaf Aule saavutas agr. mag. kraadi piimanduse alal 17. juunil 1940, olles võtnud magistritöö pealkirjaks "Piima säilitamistemperatuuri ja jahutamise kiiruse mõju bakterisisaldusele". Olaf Aule sõjapäevad kulgesid idarindel, lõppedes sõjavangilaagris Saksamaa USA tsoonis. Sealt pääses ta DP-lagrisse Briti tsoonis, kust ta siirdus 1947. a. Rootsi. Seal ootas teda abikaasa Maret kahe pojaga. Aprillist 1947 aprillini 1961 töötas Olaf Aule Stockholmis Mjölkcentralen'is Kesklaboratooriumis meierikatsete sektsiooni juhatajana. Edasi kuni pensioneerumiseni 1979. a. oli ta Alfa Laval A/B katsemeierei ja meierilaboratooriumi juhataja Tumbas, 25 km Stockholmist. Olles leiutanud Alfa Lavali juures menetluse, kuidas saab lihtsal viisil rasva eraldada piimast, tuli tal teostada selle põhjal ehitatud meieriseadeldiste käikulaskmist Euroopas ja ülemereriikides. Olaf Aule oli veel peale pensionikka jõudmist nõutud konsulendina eriülesannetes. Aastail 1951-79 kirjutas ta üle neljakümne teadusliku artikli. Olaf Aule töötas Vironia Rootsi konvendi, samuti Eesti Rahvusfondi ja teiste eksiilorganisatsioonide heaks. Ta suri Stockholmis 27. veebruaril 1994. Käesoleva albumi "B2" osas on ta esindatud mina-vormis rubriigi all "Ametis Tartu Ülikooli Piimanduse Instituudis".

Eduard ja Sophie Aline Aule neljas poeg Olgred Aule, c. 1934/II, sündis 22. novembril 1916. Ta immatrikuleerus Tartu Ülikooli õigusteaduskonna majandusteaduse osakonnas, mis aga varsti muudeti iseseisvaks majandusteaduskonnaks. Olgred Aule lõpetas juba kahekümneaastaselt, 1937. 1938. a. sügisel siirdus ta Berliini, Majandusülikooli. Peale kahte semestrit töötas ta 1939. a. suvel paar kuud majandusministeeriumis, kus minister Leo Sepa isikliku volitusega uuris tsemendihinna küsimusi. Algaja vilumatu pilguga avastas ta ülemäära kõrgendatud hindu, mida osavad raamatupidajad seni olid varjanud oma arvude rägastikus. Olles Berliinis loodud isiklikkude kontaktide kaudu saanud aru, et hoolimata Molotov-Ribbentrop'i pakti demonstratiivsest sõprusest, oli oodata peatset sõda, registreerus ta vabatahtlikuna Saksa maaväkke. Sõja puhkemisel saadeti Olgred Aule vastu lootusi mitte Eestisse, vaid Itaaliasse, kus sai kolmel korral haavata. Alles sõja lõpu poole viidi ta üle Eesti Diviisi, seegi Saksamaa pinnal. Olgred Aule sattus 1945. a., kui NSVL sõjavang, laagrite arhipelaagi (millest ta kirjutab käesoleva albumi "B3" osas). Sealt pääses ta Saksa Liitvabariiki 1950. a., peetuna Moskva instantsides baltisakslaseks. 1952. a. Olgred Aule abiellus sakslannaga. Aasta hiljem sündis poeg. Olgred Aule sooritas dr. rer. pol. eksami Kölni Ülikoolis 1953. a. Ta asus kutselisse tegevusse korterimajanduses, lõpuks maakondliku korteriettevõtete direktorina. 1958. a. asus ta tööle majandusteaduslikus instituudis Münchenis, kus spetsialiseerus tulevase ehitustegevuse prognoosile ja algatas rahvusvahelist koostööd EUROCONSTRUCT-i raames. Selle organisatsiooniga liitus sama ala teadlasi mitmelt Euroopa maalt. Olgred Aule on tänapäevani International Association of Construction Coordinators'i (IACC) asepresident. Teadusliku nõuandjana tegeles ta Bonni ministeeriumides ja ettevõtjate organisatsioonides. 1980. a. läks ta veidi enneaegselt pensionile, hakates aga Balti Selts Saksamaal juhatajaks ning osaldes eesti-läti-baltisaksa korporatsioonide ühise kommersside koordineerivas rühmas. (Sellest tööst kirjutab ta oma palas "Balti rahvaste kommerss", käesoleva albumi "B3a" osas).

5. juunil 1992 mattis dr. Olgred Aule ümber Tallinna Rahumäe kalmistule, Vironia auvalve saatel, Eduard Georg Aule, Sophie Aline Aule ja Ilmar Aule urnid, seega täites perekonna kauaagse soovi puhata kunagi vaba Eesti mullas.